2003. aastal Linnateatris Frank McGuinnessi lavalooga "Et keegi mind valvaks" debüteerinud Eva Klemets on kahel moel Eesti teatris kõige erilisem. Ta on kõige nääpsukesem ja kõige noorem naislavastaja. Ta astub vapralt Merle Karusoo, Kaarin Raidi, Katri Aaslav-Tepandi jälgedes.

Eva on teatrimaailma uustulnuk – ta on stampidest veel üles leidmata noor lavastajahakatis, kes lõpetas lavakunstikooli kaks aastat tagasi ja on lavalaudadele toonud seni kaks tükki. Viimane neist on saanud lausa kultuslooks – see on Jaan Tätte kirjutatud "Meeletu".
17. detsembril toob Eva Linnateatri väikeses saalis lavale Rikard Bergqvisti näidendi "Birdy", mis põhineb William Whartoni romaanil ja on tuntud ka kuulsa Alan Parkeri vändatud filmist, mis pälvis 1985. aastal Cannes´i festivalil zürii eripreemia.
Linnumehe-lavastus on mõrkjalt hele ja kerge kahe poisi sõpruse lugu. Eva kursusevendade Bert Raudsepa ja Indrek Ojari mäng kulgeb nii vertikaalis kui ka horisontaalis. Filmilikult kaader minevikus, kaader olevikus, edasi-tagasi liikudes sammuvad, rippuvad, hüppavad, roomavad näitlejad.

Liikumine on intensiivne ja toimub nii näitlejate sees kui ka väljas ning tõmbab publiku enda haardesse. Vaataja tunneb alati Eva lugude puudutust. Siiani on need kõik sündinud teatrimaailmas ning on eranditult meeste lood põgenemisest enda, valu ja haige reaalsuse eest.
Eva teema on põgenemine. Linnumehe-loos põgenetakse lapsepõlves loodud maailma, Köismäe torni tõestisündinud loos põgenetakse endasse, "Meeletus" põgenetakse erakuellu metsatalus. Eva ütleb, et tahab vahel hoopis teatrist põgeneda.

— Kuidas avastasite lavastajana Rikard Bergqvisti "Birdy"?
— Näidend on kirjutatud William Whartoni romaani põhjal, kuid on tegelikult iseseisev asi. "Birdyt" esmakordselt lugedes polnud ma sellest eriti vaimustatud, kuid tekst tundus huvitav just eelkõige näitleja mänguvõimalustele mõeldes. Läbiv on põgenemise teema ehk see, kuidas inimene tahab olla keegi teine ja luua reaalsusest erinevat maailma. Kuidas kaks poissi kasvavad üles sellises keskkonnas, et neile ei jää muud üle kui vaimselt põgeneda. Üks hakkab linde jälgima ja end nendega samastama, ja teine, kelle isa on vägivaldne, hakkab füüsiliselt keha arendama.
— Kuidas teil endal põgenemisega lood on? Lavastamine on ju tavareaalsusest erinevate maailmade loomine.
— Vahel on vastupidine tunne. Et teater on ainus reaalsus ja tahaks hoopis siit põgeneda. Et mitte see pole fantaasiamaailm, vaid selle eest tuleb uude maailma pageda. Selline äratundmine tabab aeg-ajalt ilmselt igaüht, kes kunstiga tegeleb. Kui Mari-Liis Lill sai 30. novembril Panso preemia, siis kõik laureaadid ütlesid talle midagi teele kaasa. Andrus Vaarik soovis talle tarkust ühendada koolist saadud illusioone teatriga.
— Kas "Birdy" lavastamine oli lihtsam, sest näitlejad Bert Raudsep ja Indrek Ojari on teie kursusevennad? Kas oma põlvkonna näitlejatega on kergem töötada?
— Mitte see ei tee lavastamist lihtsamaks, et nende maailmavaade on sama ja me tunneme üksteist, vaid kergem on mõistmiseni jõuda. Kui kevadel Jaan Tätte "Meeletut" lavastasin, siis Jaan lubas mulle sõnaraamatu kirjutada – et ma õpiksin end väljendama nii, et teised inimesed ka aru saaksid. Kahjuks ei jõudnud ta seda teha.
— Et õpiksite end teistele "tõlkima"?
— See on kõige suurem mure. Mulle on lavastamine ja ka inimestega vestlemine alati natuke keeruline. Et inimesed sind mõistaksid, on oluline väljenduse konkreetsus. Mina armastan aga väljendeid, mis kõlavad. Bert ja Indrek lihtsalt teavad mind juba kooliajast ja "tõlgivad" mind kiiremini.
— "Birdy" linnupoisi roll nõuab oma keha tundmist ja sellega väljendumise oskust. Näitleja Bert Raudsep on meeldejääva liikumiskeele, keha ja näoga. Kas seepärast valisite tema linnumehe ossa?
— Kaalusin ka vastupidist – Indrek Ojarit linnupoisi osas. Berti kehalised väljendusvahendid on tavainimese omadest väga erinevad. Kui tegime SasŠa Pepeljajeviga diplomilavastust "Kolm õde", siis ta ütles, et Bert Raudsep on maailma kõige parem tantsija. Ükski inimene ei suuda tema liigutusi järele teha. Tema liikumisjoonis on loomuldasa nii palju teiste omast erinev.
— Kuidas tunnete ära teksti, mida tahate lavale tuua? Kas võtate lavastamiseks kummitama hakanud loo või avastate "oma näidendi" silmapilkselt?
— Ma pole ju veel palju lavastanud. Jaan Tätte tüki "Meeletu" ja "Et keegi mind valvaks". Mõnikord on mõni lugu selline, mis köidab vägagi, kuid kui keegi juhib tähelepanu, siis saan järsku aru, et tegelikult pole selles loos seda, mis mind on huvitanud. Olen loonud teksti sisse või selle põhjal oma loo.
— Alustasite kunagi Tallinna ülikoolis eesti filoloogia õppimist. Miks pooleli jätsite?
Läksin pärast teist kursust kohe tööle muusikakeskkooli asendusõpetajaks. Praegu õpib teatrikooli teisel kursusel dramaturgiks Marion Jõepera, kellel on siiani alles kaustik, kus on sees minu ütlusi. Seal on ka lause: "Üks on kindel – õpetajat minust ei saa!" Aga võib-olla selgub ühel hetkel, et oleksin õpetajana ühiskonnale palju kasulikum.
— Olete näitlejana teinud koostööd Anne Türnpuga. Tema teatritegemise viis on ainulaadne. Selline ürgteater, mille väljendusvorm ja teemad lähtuvad eestlusest ja maailma juurtest.
— Kõige õigem nimetus sellele oleks rahvateater. Mulle meeldib väga stiil, mida Anne viljeleb. Seal sees on väga põhiline – inimeseks olemise tuum. Taolist teatrit on tohutult vaja mitte ainult tegijatel, vaid ka kõigil eestlastel.
— Kust saab lavastaja tagasisidet? Kuidas tajute, et teie lavastused on hästi tehtud ja inimestele olulised?
— Loov inimene on tervel maakeral kõige õrnem olevus. Kui keegi tuleb ja ütleb, et asi on halb, siis tekib kaitserefleks ja sulle tundub, et see inimene on õel. Kui keegi ütleb, et miski on hea, siis isegi kui oled vastupidisel seisukohal, tahaksid kohutavalt seda uskuda. Kõige olulisem on, et publik saaks aru, mida talle tahetakse öelda.
— Olete Eesti kõige noorem naislavastaja. Külalislavastajana Draamateatris töötanud Hilda Hellwig rõhutab alati naise missiooni teatris. Naine peab tema arvates tõstma publiku silme ette naise teema ühiskonnas, meeste maailmas jne.
— Viljandi kultuuriakadeemia lõpetavad kohe uued naislavastajad. Praegu olen küll noorim. Isegi kursuseõde Kadi Tudre on minust vanem. Skandinaavias on pilt teine. Seal on feminismil võrreldes Eestiga teistsugune roll. Mina teen seda, mis mulle meeldib. Võtan ette südamelähedasi teemasid.

Kristiina Garancis