Ma ei ole kunagi Iirimaal käinud. Ja seetõttu peaks oma väikese nokakese ehk hoopis kinni hoidma. Aga ei saa. "Impro 3 - Punane Hanrahan" Tallinna Linnateatris on kõike muud kui hulk iiri lugusid.

Teatri lummusest on võimatu kirjutada. Õieti ei saa temast kirjutada nii, et see kõigile samamoodi mõistetav oleks. Sellel hetkel, kui on valgus kustunud ja iga hingetõmmegi tundub lärmaka käratsemisena, oleme teatrisaalis kõik üksi, oma seniste kogemuste, teadmiste ja mälestuste kukil. Ja see, mida me pakutavast saame, sõltub valdaval määral meist endist.

Jaanus Rohumaa on toonud Linnateatri lavale varemgi Iiri lugusid. Või kas nad siin, Eestis mängituna, täidetud eesti näitlejate hingega, enam nii väga iiri lood ongi? Küllap on neis kõige rohkem seda, mis eestlasi ja iirlasi ühendab. Sarnased suured ja prisked ja sõjakuselt rammusad naabrid, kesine maa ja tuuline mererand. See, et iirlaste lood ulatuvad kaugemale, ei ole mitte nende eelis, vaid pigem meie puudus. Me lihtsalt ei mäleta enam omi lugusid nii hästi.

"Impro" toob saalisistujale kamaluga lugusid. Selliseid, mis on säilitanud sealjuures, tänu paljudele ümberjutustamistele, elamiseks vajaliku värskuse. Punane Hanrahan on laulik ja õpetaja, kelle saatus viib oma elupaigast eemale. Saatus on siin loos üsna kuri, loobib Hanrahanile kaikaid kodarasse ja nii jääb mees üsna õnnetult kahe maailma vahele. Ei ole talle kohta ei siin- ega sealpool.

Rohkem vist rääkida ei saagi, sest lood ei ole mitte ümberjutustamiseks, vaid edasirääkimiseks ja kui ma viimast teeks, siis poleks enam põhjust teatrisse minna. Aga seda ma küll ei taha. Iiri hõngu on tuba täis, lauldud laulud panevad südame õnnest värisema ja igas jutustatud loos on nii palju kurbust ja õnne, et eesriide langedes on südame kõik kojad ja vatsakesed magusat ärevust täis. Punase Hanrahani lugu on Linnateatri esituses ja Jaanus Rohumaa lavastuses just selline, mida ma tahaks kohe, üsna kohe, uuesti.

Ma ei tea, ei ole sugugi kindel, et eestlaste kalkunirookimine Iirimaal selle loo juures just kõige olulisem nüanss on. Aga selge on see, et Iirimaalt tagasi tulles ei ole sinna läinud eestlastest keegi enam täpselt see, kes sinna minnes. Ja nii asjadele mõeldes tahaks isegi Iirimaale. Kasvõi lindu sulgedest vabastama või ehitusele. Näh, mis teater inimesega teeb.

Urmas Vaino