Kas inimesed üldse väärivad headust, kaastunnet ja tuge? Selliseid mõtteid äratab Jaan Tätte "Meeletu" Linnateatris.


Mis te arvate, kas üks neljakümne ringis mees, kes on kümne aasta jooksul mobiiltelefonide eduka edasimüüjana endale mõnedki miljonid kokku ajanud, kel naine ja ülikoolis käiv poeg, võib äkki kõik kuradile saata ja põgeneda üksikusse metsamajja, et elu ja iseenese üle järele mõelda ning valgustust leida?


Ega või ju?


Valgustaja või ullike?


Eks sellepärast olegi Jaan Tätte oma sellist situatsiooni kujutava uue näidendi "Meeletu" kohta öelnud: muinasjutt!


Aga teiselt poolt – näiteks Jaan Tätte ise (ja näidendi tekstis on peategelase nimeks Mina ning näidend on mina-jutustus) jättis õpitud ja kindlat palka pakkunud näitlejakutse Linnateatris kus seda ja teist ning läks mere taha Vilsandile näidendeid kirjutama.



Tätte näidendi põhisituatsioonist hargneb aga muud ja olulisematki. Kas inimesed üldse väärivad headust, kaastunnet ja tuge, kas nad väärivad lunastust?


Sest omamoodi valgustajaks ja lunastajaks see metsamajja suundunud mees näidendis kujuneb. Ta hakkab kuulutama uut usku, mida parema sõna puudumisel nimetab valguseusuks ja ennast nimetab sõnumitoojaks. Julgustavad sõnad, mida ta teda külastavatele inimestele jagab, ilmuvad tema huultele iseenesest, talle endalegi üllatusena (eks tule kirjanikulegi sõnad alateadvusest juhituna!).


Oma varandusest nagu muuseas loobumine ei tähenda talle tühjagi, sest oluliseks on muutunud hoopis ootamatult ilmunud võime teistele valgust jagada.


Ja inimesed? Äkkvalgustuse osaliseks saanud, headust ja isetust kiirgav mees näib nüüd ümbritsevatele ullikesena, kellega ei tasu enam arvestada, seda enam et ta oma firmast, varandusest ja naisest kergel käel lahti on öelnud. Senine parim sõber ja koostööpartner käitub nagu Kaval-Ants Vanapaganaga Tammsaare romaanis, sisendades teisele, et teeb firmat enda nimele kirjutades talle vaid head. Naine toob külla tulles kaasa hulluarsti, et kui mees peaks lahutuse ja varandusest loobumise vastu tõrkuma hakkama, saaks ta süüdimatuks tunnistada.


Mehe sõnumikuulutust kuulamas käinud külarahvas loobub oma külastustest, kui mees rahatuks on muutunud. Metsaeraldatuses meest hullutanud unistuste-tüdruk tuleb metsamajja tagasi võõra poisi embuses.


Ja vahest vaid lihtsakoeline Uugu, kelle eneseusku peategelane on kinnitanud sõnadega "Uugu, sa oled tore mees!", ei muuda oma suhtumist vaeseks jäänud erakmehesse. Lõpp jääb õieti lahtiseks: me ei tea, mida hakkab inimestest reedetud peategelane peale teadmisega, et tema valgussõnumit ei vajata.


Lavastus väärib näidendit


Linnateatris on "Meeletu" lavale toonud teatri noor lavastaja Eva Klemets, kes on möödunud aastal lõpetanud Kõrgema Lavakunstikooli ja kelle käe alt on Linnateatri lavale jõudnud ka "Et keegi mind valvaks".


Võib julgelt öelda, et lavastus väärib näidendit, annab talle veenva ja haarava liha ja vere.


Eelkõige kannab lavastust muidugi peategelast kehastav Rain Simmul, kelle sarmile selles rollis on raske vastu panna. Suuresti koosnebki näidend peategelase monoesinemistest, millesse lõikuvad stseenid teda külastavate või talle meenutustes ilmuvate inimestega.


Kui mononäidendid tihti ei kuulu just huvitavamate hulka ja muutuvad teinekord lausa igavaks, siis Rain Simmuli monostseenid haaravad täiega.


Tema metsaerak on südamlik, empaatiat kiirgav, tark ja naljakas. Naeratades, veidi imestunult, naiivsena ja siiski targana jälgib ta seda, mis juhtub temas ja tema ümber.


Naljakad on kõik teisedki tegelased: üllatavad, veidrad, pisut grotesksed. Kurjust ei ole ka nende tegelaste kujutamisel, kes tegelikult sigatsevad; ennemini on suhtumine selline: andke neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad. Nende üle pigem naerdakse.


Piret Kalda loob ühe oma järjekordse võrratu koomilise kuju peategelase naisena: täiesti stambitult on ta seda ajuvaba rahaahnet tibi kujutanud pigem süüdimatu kui õelana.


Üllatavad tüübid


Üllatavad ja nauditavad on kõik veidrad tüübid, kes metsamajja ilmuvad: kõigepealt muidugi surmtõsised Uugu (Kalju Orro) ja Meinart (Allan Noormets), kuid ka Vorsti-Jüri (Ago Roo), vallavanem (Andres Ots) ja teisedki. Ehk nagu see tihti on heade lavastuste puhul: head on lihtsalt kõik.


Hea leid on ka lavastuse ainus põhiline kujunduselement Aime Undilt: üüratu puust viltuvajunud risttahukas tinglikuna tähistamas metsamaja või muudki tegevuskohta.


Üldise koomilise tonaalsuse kõrval jäi ehk lõpu tegelik traagika veidi vähem mõjuvalt välja joonistatuks.


Kuid kahtlemata on tegemist hooaja ühe haaravama ja mõttekama näidendi ning lavastusega. Minge vaatama ja te ei kahetse!

Maris Balbat