"Impro 3" algab ja lõpeb küünis. Õigemini, kõik toimubki küünis. Juba päris alguses antakse vaatajale teada, et tegemist ei ole lihtsalt suletud ruumiga, vaid entroopilise maailmamudeliga, mis integreerib endasse kõik, millele jutustamise kaudu elu antakse.

Just jutustamine ise loobki seda maailma, tundlikuks tehakse rohkem kuulajate-vaatajate narratiivisõltuvus kui tarve lõpetatud ja suletud fiktsiooni järele. Tõsi küll, kogu selles entroopias on siiski ka alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu Hanrahanist (Andero Ermel).

Rahvuslik eneseiroonia

Kuid see ei pääse mõjule "Impro" teljena, sest lisatud on veel kaks raamivat maailma: plekksepp Pat Diveri (Argo Aadli) lood (millele lisanduvad Dicki (Mart Toome) jutustus õnnetust abielust merineitsiga ja peremehe (Indrek Ojari) lugu hurlingumängijast) ning küüni öömajale tulnud Eesti tööotsijate kontekst.

Elamust puhtast narratiivsuse süstist juba mainisin, tegelikult võiks siia pidamagi jääda. Eraldi võetuna olid kõik lood vaimukad, omaette tervikuid moodustavad ja tõeliselt hästi mängitud. Ka Mae Kivilo loodud küüni olustik mõjus ühtaegu nii maitseka taustana kui ka kunstiteosena iseeneses, kuigi arvestades lugude tegevuspaiku nii vees kui kuival maal, võinuks ehk selle kasutus veelgi funktsionaalsem olla.

Tegelikult tahakski siia peatuma jääda, kuid siiski tuleb küsida ka kohustuslik-kohatuid küsimusi, nagu näiteks: kas eelmainitud maailmad eksisteerivad kogu küüniuniversumis paralleelselt üksteise kõrval, luues lihtsalt ühe mitmehäälse videvikutunni, või raamivad need üksteist kontsentriliste ringidena, soovides viidata veel millelegi "teksti taga".

Kõige rohkem tundubki kõik kokku olevat Pat Diveri maailm ja looming või koguni maailmalooming. Seda rõhutab kangelase mure selle pärast, et keegi tema lugusid kunagi ei usu. Tänu millele on andnud lavastaja talle võimaluse jutustada pärast etenduse "ametlikku" lõppu veel ära ka lugu mere põhjas isa järel käimisest.

Seda kinnitab ka Aadli veenev ja sugestiivne mäng, mille jälgitavusest tugeva karikeerimise kiuste midagi kaotsi ei lähe. Nii nagu mitte keegi ei usu, et ta on hülgega juttu ajanud, kuigi see on tõsi (me ise näeme), oleks nagu ka lugu Hanrahanist ja tööd otsivatest eestlastest tema võrdväärsed ja uskumatud väljamõeldised selles küünis, sest iseseisvat põhjendust, ammugi raamivat toimet, oli neil mõlemal vähevõitu.

Hanrahani lugu sobib sisuliselt tervikusse küll, lihtsalt kohati nappis esituse jõudu. Stseenid Oonaga (Evelin Pang) ning vana Mary Lavelle'iga (Ene Järvis) mõjusid võimsalt, kuid tema rännaku alguspunkt, kaardilauas toimunu, needuse pöördumine ning eriti veel küsimata küsimused haldjatütre äratamiseks jäidki pisut raskesti jälgitavaks, vähemasti ei muutunud neist suurt midagi.

Raskem oli tervikusse asetada eestlasi. Segaseks jäi see, kas nende mittekuuluvust sellesse maailma rõhutati meelega või oli nende kujutamises jäädud lihtsalt poolele teele. Rahvusliku eneseiroonia jaoks piisanuks vähemast, tõelise mentaliteedi uuringuni aga samuti ei mindud, jäädi nagu eelarvamuslike väidete juurde pidama.

Hurlingumängu stseenis on andekas integratsioonikujund, dialoog Indrek Ojari ja Dave Murphy vahel, kus viimane kasutab eestikeelseks suhtluseks "vestmiku" abi. Küünis ööbivatel eestlastel ei lasta aga kuigivõrd integreeruda. Ei teki ka kandvat paralleeli Hanrahani eksirännakutega – jätad küsimused küsimata ja jäädki mäluta heidikuks kahe maailma vahel.

Rohkem meenus kunagine Eino Baskini sketš "Kunstisaalis", agressiivse kultuurivõhiku kontekstituimus paigas, mille iga lapike hingab meie ettekujutust mööda välja poeesiat.

Täitmine mängu käigus

Asi pole mitte haavatud rahvusromantilises enesepildis, vaid selles, et kogu tegevusliin olnuks veenvam, kui mistahes järeldusteni oleks jõutud mängu kaudu, lastes eestlastel end vajaduse korral lolliks teha iiri saagade maailmas, mitte eeldusteta deklaratiivses kultuuri ja mittekultuuri opositsioonis.

Kuid "Impro 3" on avatud küün kõige paremas mõttes ja seda annab mängu käigus alati edasi täita.

Madis Kolk