Jaanus Rohumaa paneb kümme aastat hiljem uued näitlejad laval improviseerima.

Kümme aastat tagasi Jaanus Rohumaa käe all lavastatud ja publikut vaimustanud kaks esimest improt tõstsid kolmanda, äsja lavale jõudnud impro ootushorisondi kõrgele.

"Impro 3 – Punane Hanrahan" on sündinud oma kaasaega, palju on teistsugust nii ühiskonnas kui ka teatris, ka Linnateatri nägu ja kontekst on kümne aastaga muutunud.

Kolmas impro põhineb iiri saagadel, ballaadidel ja William Butler Yeatsi loomingul. Improdele nii omane kaasajaga suhestumine väljendub siin eestlaste tööinvasioonis Iirimaale.

Pimedas küünis ööbivad eesti mehed, kes tulnud Iirimaale väärikamat palka saama ja raskemat tööd tegema. Nende inglise keel on puine; maast, kuhu nad on saabunud, ei tea nad suurt midagi. Juhuslikult on aga hingede öö ja küün pole lihtsalt küün. Haldjate abiga kaob maagilisel tunnil piir oleviku ja mineviku vahel ning kõlama pääsevad kadunud aegade lood ja laulud.

Improd raputasid teatrit

Valdavalt noortest näitlejatest koosnev trupp jutustab haaravalt vanu iiri lugusid: kõik sünnib laval kergelt, hoogsalt ja leidlikult. Etendusel saab publik ka naerda ja üldine meeleolu on muinasjutuline, lõbus ja helge. Jaak Johansoni ja iirlase Dave Murphy muusika sulab orgaaniliselt tervikusse.

"Inishmaani igeriku" visuaalset pilti meelde toonud kostüümid ja kujundus mängivad stiliseeritult ajaloo ja folkloori piiridel. Juba noore Rohumaa juures võis märgata, kuidas vorm armastab teda ja allub talle, lubades kombata piire ja improviseerida.

Tema lavastatud teatris on hea viibida, tänu sellesama vormi kergusele ja loomulikkusele. Ta võib puudutada ka keerulisi, riskantselt spetsiifilisi teemasid, sest ühe meie intelligentsema lavastajana on ta maailmavaade ja huvide ring hõõguva teatrikeskme ümber laiem ja sügavam.

Jaanus Rohumaa esimesed kaks improt 1990. aastate keskel said eesti teatris omaette sündmuseks.
Trupi improvisatsioonide käigus sündinud elus teater, mis oli tihedas kontaktis oma ajaga, mõjus tollal julgelt ja värskelt. Sai naerda näitlejate vaimukate leidude üle ja jälgida tegijate suhet oma aega ja tundlikku reageerimist selle ohtudele.

Impro oli sotsiaalne ja mänguline teater, mille loominguprotsessis oli riski, usaldust ja mängurõõmu – tollal alles kolmandat hooaega teatris töötanud noore Rohumaa eestvedamisel.

Kahe impro vahel sündis "Ainus ja igavene elu" (1995), kahevaatuseline mäng meie kodumaise teatriajaloo teemadel (ja siiani parim samateemaliste hulgas).

Impro 3 – Punane Hanrahan

William Butler Yeats

•• Lavastaja: Jaanus Rohumaa
•• Kunstnikud: Mae Kivilo ja Kersti Varrak
•• Muusikaline kujundus: Dave Murphy (Dublin) ja Jaak Johanson
Koreograaf: Jüri Nael (Eesti Tantsuagentuur)
•• Näitlejad: Andero Ermel, Evelin Pang, Elisabet Tamm, Ene Järvis, Alo Kõrve, Indrek Ojari jt
•• Esietendus: 21. mail Linnateatri väikeses saalis

Kristi Eberhart