Jaan Tätte on omaette fenomen. Kellele meeldivad ta laulud, neile meeldib ka "Meeletu". Tätte arendab siin koos lavastaja Eva Klemetsi ja Linnateatri trupiga edasi oma teemat, oma sõnumit.


Peategelane (Rain Simmul) on edukas ärimees, kes teeb elus kannapöörde, võtab aja maha ja läheb maale elama. Üksi. Jätab linna oma naise (Piret Kalda), poja (Bert Raudsep) ja ärisõbra Peetri (Andres Raag). Maal kohtab ta maainimesi. Ja muutub.

"Meeletu" on sõna, millel on näidendis mitu tähendust: see on mõteteta, tühjuse ja vaikuse seisundis olev kirgastunud inimene, kelle meie aeg pööraseks, hulluks ja metsikuks tunnistab.

"Meeletu" on näidend mitme ootamatu pöördega. Tätte on siin korraga idealist ja unistaja, ent ka tugeva reaalsustaju ja huumorisoonega kirjutaja.

Peategelane ütleb: "Ma armastan kõike, mis on päriselt olemas" ja see "päriselt" murrab sisse, unistuste, pettekujutelmade ja illusioonide kaudu.


Julgus vaadata näkku tegelikkusele, isegi kui see pakub pettumust ja valu, on ometi ainus tee selgusele ja rahule. Kõige olulisemat ei saa sult keegi võtta. Sa pead endasse ise uskuma.

Lavastus on minimalistlik, laval on näitleja ja tema tekst. Viltune puukonstruktsioon kesk musta lava. Üks auguline tüllkardin ja petrooleumilamp.

Rain Simmulil on küllaltki raske ülesanne suhelda publikuga pikkade monoloogidega, mida katkestavad värvikad stseenid kõrvaltegelastega. Kohati tekkis tunne, et Rain Simmul mängib Jaan Tättet: sarnane habe ja juukselõikus, kohati ka häälekõla ja kõnetempo, mõttekäikudest rääkimata.

Maainimesed ja linnainimesed

Kõrvaltegelased jagunevad kaheks: linna- ja maainimesed. Linnainimeste tüübid on tuttavad, kriitilised portreed rahahimust ja asjadekultusest, ometi on neilgi oma inimlik ja südamlik mõõde. Maainimesed on võõristavalt tuttavad, pärit mitte veel unustatud minevikust.

"Meeletu" maailmas liiguvad vaiksed, kurvameelsed, südamlikud tegelased, kes vaatamata tuhmunud elutahtele, tunnevad vajadust seda maailma mõista, millessegi uskuda. Millesse keegi usub, selgub loo käigus.

Pole halbu ja häid tegelasi, on vaid õnnelikumad ja kurvemad. Õnne ja kurbuse piir ei jookse rahakotti mööda.

Kristi Eberhart