Eks ollakse ju vahelduva eduga seda meelt, et teatriga on võimalik inimesi paremaks muuta, vähemalt suunata neid parematele mõtetele või olulisematele tegudele või hoopis tegutsematusele.
Paraku pakuvad taolised teatritükid järjest rohkem kontrasti tänase ühiskonnaga, mis debiilse järjekindlusega tegeleb mõttetuste ja enesehävitusega.
Tegelikult pole inimesed rumalad, rumalateks teeb neid massis olek ning Süsteemi poolt välja töötatud massimõjutus(loe: hävitus)vahendid.

Kohandatud budism

Mingil moel on Jaan Tätte äsja lavastunud näidend "Meeletu" kutse mõistusele. Tätte tekst räägib sellest Kõige Olulisemast – ela eelkõige enda pärast; sul on üks elu; ela elu õieti, et hiljem ei tuleks jamasid. Ehk tegemist on üsna konkreetselt budistlikku mõtte- ja eluviisi jaatava näidendiga, kus peanäitaja Rain Simmul rikka ärimehena liigub üksindusse, et jõuda endas selgusele.
Rain Simmul või Osatäitja või Kuulutaja või Jaan Tätte (lavastus lubab nii mõelda) käitub lavalt nähtuna budismi õpetuse kohaselt, millele on iseloomulik vägivallatus ning loodusläheduse ja eetika väärtustamine.
Simmuli tegelane ei ela õpetuse järgi, kuna ta lihtsalt ei tea seda (endine ärikas ju). Ta otsustas elama hakata mõistuse ja tegelike vajaduste järgi. Ja kuna budism näeb elu pidevas muutumises, siis määrab mõistus ära, milline muutus meile osaks saab.
Kogu selle teatriõhtu tuumaks või soovituseks publikule võiks olla näiteks see, kuidas kulgevad budistid - kuldses kesktees, mis tähendab loomulikku kulgemist ehk parajaslikkust. Ehk – „MIKS sul on vaja nii paju raha ja nii suurt autot ja miks, armas sõber, sa kõnniteele pargid!?"
Meie käsitluses peetekse budismi rohkem filosoofiasse kalduvaks kui usundiks. See on tingitud sellest, et filosoofia töövahendid on sõna, loogika ja mõistus. Selles mõttes on Tätte kahtlemata kirjutanud filosoofilise näidendi.
Siiski ei maksa filosoofiat ja kuulutamist põlgavatel inimestel ehmuda, sest tegelikult on kogu värk ikkagi mingis peenes nihkes ning kaasajale omase (enese)iroonia ja paroodilisusega. Ja eks Tättel ole siingi mingi „kana kitkuda" abielu-teemadel, ürgerootilise unistustenaisega (vähemalt see on kõikide meeste „probleem"), rumalate, heade ja halbade inimestega jne.

Askeetlik lavastus

Eva Klemetsi lavastus on heas vastavuses teksti endaga, samuti ka Aime Undi lavakujundus. Sest üldine askeetlus ainult toetab teksti ja sõnumit.
Silma paistab, et lavastaja on targu oma tahtmistes heas mõttes tagasihoidlik olnud ning lasknud kõlada tervel tekstimassiivil. Ega sellest polegi midagi, sest kindlasti suurele osale publikule teeb tarkade ja hästi esitatud monoloogide-dialoogide pikemaajaline kõlada laskmine ainult head. Ja see osa publikust, kellele asi sai ruttu selgeks ning koges vahest liigverbaalsustki, ei tohiks suur olla.
Samas tuleb ka mainida, et Tätte ei lase oma lool niisama lihtsalt lõppeda, tuues sisse mitu pööret, enne näitlejate tegevuse katkemist. Sisu olulisust ja vormi ebaolulisust rõhutavad ka lutsulike pildikestena Simmuli jutustusse põikavad tüübid, läbi kelle siis tema arengut näidatakse. Ning lavastaja otsus flirtida publikuga tuleb Teatrile ainult kasuks.
Üsnagi mitmes mõttes meenutab Tätte tekst ning mööndustega lavastuski Lars von Trieri filmi „Dogville". Aga Tätte tekst läheb kaugemale... „Meeletu" on kohalik ja tuttav ja parajalt sügav. Uppumisohuta.

Hinded:
Lavastus 4
Tekst 4
Näitlejatööd 5
Kujundus 4
Olulisus 5

Rait Avestik
teatrikriitik