Andres Keil

Üldiselt on nii, et kui teatrisaalis ei näidata supersaasta või superhead näitetükki, valdavad pärast etendust vastakad tunded. Et ühelt poolt... Ja teiselt poolt...

"Sebastiani" puhul on esietenduselt lahkuva arvustaja tunded eriti vastakad. Ning see sõltub ainuüksi teatritükist, mitte selle ümber keerutatud ažiotaažist. Selle unustab korralik kriitik kohe. Vähemasti mina. Praegu.

Eepiline epopöa

Niisiis – ühelt poolt on "Sebastian" korralike inimeste teater. Kolm ja pool tundi eepilist epopöad, mis hõlmab 16 aasta pikkust ajavahemikku. Näidatakse mandunud homost aristokraadivõsukese allakäigu, joomariks saamise lugu.

Pinnaliselt ja kiretult on seda võimlik vastu võtta – et näed sa siis, mis kõik juhtuda võib. Oi-oi. Ning, vaadatud ja unustatud. Aga Linnateatris on käidud. Superlahe, saab kolleegidest nädalaks pügalakese kõrgemale: "Muide, kolmapäeval Linnateatris..."

Ent. Selline on pelk pinnavirvendus. "Sebastian" on diibim, õelam, küsivam, postuleerivam, jalagaandvam ja pikaltsaatvam kui esmapilgul paistab.

Evelyn Waugh' romaan "Tagasi Bridesheadi" on olemuslikult kõike muud kui lõpetatud lugu. Tähenduses, et tegevus muidugi mingil hetkel küll lõppeb, kuid romaan on täis väljapoole liikuvaid siirdeid – annab vihjeid ja käike oma piiridest kaugemale. Nagu hüperlingid – sa võid klikata, aga ei pruugi. Ning kui lähed, siis oled juba teisel koduleheküljel.

Samamoodi käitub romaani dramatiseering (mis lõppkokkuvõttes on isegi üllatavalt õnnestunud) ja lavastus. Tükil on mitu lõppu. Saalist võiks lahkuda tund, poolteist, kaks tundi pärast algust. Ja midagi katastroofilist ei juhtuks. Sama lugu saaks sulle lihtsalt erinevate rõhkudega räägitud.

Lavastus kui manifest

Paradoksaalselt on seesinandne ka lavastuse suurimaid puudusi. Eepika, elusaatuste keerdkäigud tapavad idee. Peidavad idee.

"Sebastian" on siiski eelkõige manifest. Võitlushüüd, mis mängib allegooria(te)ga. Ootamatult, aga kindlalt on Rohumaa lavastus seesama sotsiaalne teater, mille järele Eesti teatrimaastik siiralt igatseb. Ning on seda väga kavalal viisil.

Jõuame tagasi korralike inimeste juurde. Neile näidatakse põgenemist nende eneste eest. Alo Kõrve Sebastian Flyte on hing. Ta on mõtlev ja tundev suurus, kelle sisemine kapatsiteet on suurem kui korralike inimeste korralikku maailma sobitub. Ta ei ole lihtsalt veidrik või lihtsalt pede või lihtsalt joodik. Samamoodi, nagu ta pole ka lihtsalt mässaja. Ta ei ole nõrk kretiin, kes igalt töökohalt varem või hiljem kinga saab (kui nüüd tänase päeva paralleel tuua), kuigi korralike inimeste sootsium ta selliseks klassifitseerib.

Ta on peegel korralike inimeste nina all, üheks inimeseks vormitud näide sellest, mida me ümbritsev ühiskond inimestega tegelikult teeb.

Ühiskond surmab vaimu

Alkoholigenotsiid ei ole jäänud sajanditetagusesse Ameerikasse või aastakümnetetagusesse Siberisse, kus põlisrahvastele hundijalavee abiga ärtust ära tehti. Korralike inimeste läbi viidav alkoholigenotsiid on vägagi jätkusuutlik. Toimub me ümber iga päev.

Ühiskond lämmatab mõtlevat vaimu ja püüab surmata poeedid. Mõelge korraks meie hulgast viimastel kuudel lahkunud Ott Arderile, Andres Vanapale – joodikumärgiga poeetidele. Või iga päev me ümber tammuvatele pidevalt purjus ärksatele vaimudele. See on tegelikult täpselt see sama teema. "Sebastiani" teema. Lihtsustatult, aga siiski.

Sinna juurde veel peaaegu dogmatismini küündiv katoliikluse teema. Veel üks terasraam korralike inimeste võretatud kambriakna ees. Ning Eesti Evangeelse Luteri Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit andis kunstniku, kirjatsura, ateisti ja viinalembi Ervin Õunapuu sirgelt kohtusse. Millest me räägime? Sellest räägimegi!

Romaani toel muidugi, aga Rohumaa ei lepi ka nii lihtsa ainult äranäitamisega. Et kuidas Sebastianil läks ja miks.

Paralleelliinina, Sebastiani õe Julia (Hele Kõre) liinina, näeme, milline on korralike inimeste kandilise maailma võim tegelikult. Ka Julia mõistab vabaduse tarvilikkust. Iseotsustamise rõõmsa tee mõnu. Teatud piirini. Korraliku maailma kütked on liigtugevad, et neist lõpuni lahti rebida. Või tsivilisatsiooni, kui soovite.

Ta võib küll mõista, et see, mida ta sotsiaalselt valesti teeb, on inimlikult, ka talle endale õige tee, aga summa summarum ei saa sellest mingit villa. Kütked on liiga tugevad. Vastupidi – rännakust, seiklusest vabadusse ei jää talle lõpuks muud kui seljatäis süütunnet ja hunnik komplekse. Valu ja vaeva. Ning see, mu sõbrad, on juba kõike muud kui normaalne.

Dramatiseeringu puuduse juurde korraks tagasi tulles, esimene vaatus, mis Sebastiani liini esitab, on läbitöötatud ja täpne, teine, mis sinna juurde Julia-liini eksplikeerib, veidi venivalt lohisev ja küllane. Hajuv. Võiks täpsemini.

Eelviimaseks – Ann Lumiste kostüümid on ühed paremad, mida teatris näeb.

Viimaseks – hoolitsege, et teil kodus veini oleks. Eelistatult punast ja raskemat. Shiraz näiteks. Pärast etendust kodusel diivanil kulub see ära.