Kafka ise on kirjutanud midagi seesugust, et kui raamat ei ärata meid nagu rusikalöök pähe, milleks me seda raamatut siis üldse loeme. Ja et raamat peab olema nagu kirves meis jäätanud mere jaoks.
Nõustun. Sama on ka teatri ja filmiga.
Kui teos lajatab (aga mitte laia puuga, vaid peenelt) ja temas on jõud, on ta midagi enamat kui meelelahutus. Need, kellel on Kafkaga sama maitse, ja need, kellele Kafka maitseb, teavad seda. Et n-ö tõeline kunst (vabandage väljendust!) võidab meelelahutust.
"Metamorfoosis" on jõud. Absurd, ühiskonnakriitika, võõrandumise kibe, kuid meeldejääv hõng.
Nii head kui halba
Linnateatri etenduse puhul pole tegelikult mõtet rääkida Kafka originaalist. Kui kirjanduse eelis on ajaliselt suurem ulatus ja detailide täpsus, siis teatri plussid on liigutuste ja ilmete nüansid, heli ja pildi tekitatud meel ja olu. Just nimelt see meel ja olu – meeleolu – on tähtis, ja heas teatris ta kannab. Vaataja tõuseb teise tasandisse, lendab ära ja kaasa.
Halb teater tuletab vaatajale meelde, et "see on teater ja siin on kitsad toolid", ta ei lenda, vaid piinleb. Ta teab, et seda kõike on tuhat korda nähtud ja tuhande esimene kord ei kõla ahvatlevalt. Näitlejad karjuvad ja on nii ebaloomulikud, et kõik tiivad kärbuvad.
Seal, kus Koldits on tema ise, on kõik üliväga hea. Seal, kus Koldits ei häbene oma tiibu, lennutab ta ka vaatajat. See siis tähendab stseenides, mis markeerivad peategelase eelmist elu – aega, mil ta veel prussakas ei olnud.
Ilmuvad kolm meest mustas (peategelane Bert Raudsep ning Indrek Ojari ja Rain Simmul): ametnikud, ärimehed, muidumehed – vahet pole, kes. See, mida nad teevad, on nauditav pantomiim.
Siin on kujundeid ja üllatusi, eheduse ja elegantsi kummastavat segu. Siin on pinget ja rütmi, avardavat alaütlemist. Siin on see, mis selle etenduse päästab ja näitab, et Koldits on tõusev täht, tal on oskust tõsta ja rõhutada.
Seevastu stseenid, mis markeerivad peategelast prussakana (Argo Aadli) ja eriti tema perekonda (Ene Järvis, Ago Roo, Evelin Pang), on teater halvas mõttes.
Alguses on prussaka turnimine mööda seina päris põnev ja etenduse arengu seisukohast ka möödapääsmatu. Ja loomulikult on ka perekonna reaktsioonid vajalikud, kuid seda on justkui liiga pikalt või liiga palju.
Vaataja loeb sekundeid, millal see "kohustuslik info" lõpeb ja ilmuvad taas kolm meest mustas, kurb-eufoorilised juudi rütmid ning kodanlike kommete paroodia. Väga head on kannibalismi ja viiulimängu stseenid. Ülileidlik on lõpus kostiliste taandumine pererahva korterist: "Oi, me olimegi vales kohas. Ikka juhtub."
Ka etenduse algus oli tugev, lihtsate vahenditega anti edasi peategelase üksindus ja ühiskonna "pole meie asi" suhtumine.
Perekonna stseenid ei mõju kontrastina, need on lihtsalt ülemängimine ja karjumine, üheülbaline üleütlemine. Naiste kiljumine ja suss-muss-jutt kuulugu palaganidesse, mitte näidenditesse, mille lend on plaanitud kõrgemale ja kaugemale.
Positiivne jääb pinnale
1998. aastal Vanemuise ja Peeter Raudsepa "Metamorfoosi" pere-teema päästis Peeter Volkonski roll, mis oli roll iseeneses. Seetõttu see seal ei häirinud.
Nii nagu kunagi võis kiita Hardi Volmeri "Metamorfoosi" kujundust, võib nüüd kiita ka Pille Jänese kunstnikutööd.
Kahte etendust ühendab Rain Simmul, kes Vanemuises mängis peaosalist Georg Samsat. Linnateatris kehastab Simmul aga ühte ametnikku elik musta meest. Nii Peeter Raudsepp kui Mart Koldits on osanud Simmuli suurepärast miimikat ja liikumist ära kasutada.
Kafka on kasutanud ka väljendeid "maailma silitama" või "maailma haarama". Kolditsa tükk siiski haarab rohkem kui silitab.
Oleks ta lähenenud perekonna-stseenidele sama vaba mõõgaga kui muudele (väga head on ka paar filosoofilist voice-over'it), oleks olnud suisa hea. Praegu on liiga suur kontrast n-ö unenäolise ja tegeliku vahel. Unenäoline on huvitav, tegelik on igav.
Kafka näitas, et need mõlemad tasandid on sama selged või sama udused, aga need on SAMA. Ja Kafka sule läbi haaravad mõlemad sama intensiivselt kaasa.
Kui küsida, kas minna "Metamorfoosi" vaatama või mitte, vastaks: "Pigem jah." Avardavat alaütlemist on siiski rohkem kui üheülbalist üleütlemist.
Positiivne jääb pinnale ja karjumine hajub.
Kadri Kõusaar, kirjanik |
