Täna Linnateatris esietenduva Kafka "Metamorfoosi" on lavastanud Mart Koldits, kes enda sõnul saab koduteatris teha südamelähedast tööd.

•• Kust on pärit mõte teha "Metamorfoosi"?

Teatrikooli teisel kursusel Kafkat lugedes mõtlesin, et võiks teha.

•• Nii et tükk oli tagataskus valmis?

Ei olnud valmis. Küsimus on selles, kas julged teha, kas julged riskida.

•• Miks just nüüd?

Kafka kirjutab nii isiklikult kohtumisest millegi võõraga. Meiegi elus on seda palju. Kui banaalpoliitiliseks minna, leiab selliseid näiteid palju: gay-paraad või kultuuride kokkupõrkest tekkinud terrorism. Teine, võõras ja arusaamatu võib tunduda ka putukana, nagu on Kafkal.

•• Ütlesite, et Kafka on isiklik. Kas teil on tekstiga intiimsem suhe?

See lugu on indiviidi tasandil väga lähedane, ta on lavastatud läbi peategelase Gregori silmade. Siin on lahendamatud vastuolud, haavad, millega tuleb õppida elama. Kui minuga juhtuks selline lugu, et tuleb elada putukaga samas korteris, ei leiaks minagi paremat lahendust kui on Kafkal.

•• Pakkusite "Metamorfoosi" välja ja lavastategi. Kas saite ka need näitlejad, keda tahtsite?

Keda kindlalt tahtsin, sain.

•• Aga järgmised tööd? Kas nendega saate ka vabad käed?

Siiamaani on vabad käed. Mu järgmiste tööde tingimused on olemas, kuid need ei puuduta tekste. Saan teha tükke, mida tahan teha. Järgmine töö peaks tulema 2-3 näitlejaga. Kui lugu sobib, siis Köismäe tornis. Mulle iseenesest see ruum meeldib. Seejärel tuleb suvelavastus koos Lavakunstikooli tudengitega Lavaaugus. Ega ma ei tea siiamaani, mida ma teen. Tegelikult mulle meeldib see Linnateatri spontaanne protsess, et ei pea aasta ette otsustama. Kardan, et pika planeerimise korral võib valitud materjal mu enda jaoks hapuks minna.

•• Kas on ka vahe, nüüd Linnateatri koosseisulise lavastajana töötamisel ja viimati juhukülalise-tudengina lavastamisel?

Tundsin seda vahet väga hästi. Tšapajevit tehes kartsin rohkem. Ma mäletan, kuidas läksin esimesse proovi, kaasas 200-leheküljeline veel lõpetamata dramatiseering. See oli väga stressirikas. Enam ma ei lähe nii kergesti närvi ja usun, et mindki usaldatakse rohkem.

•• Aga moraalselt?

Lavastaja vastutus on niikuinii moraalses mõttes suur… Ta käes on nii palju ressursse, näitlejaid ja… Ma ei kujuta ette, et moraalne vastutus saaks olla veel suurem kui siis, kui ta juba lavastama on asunud.

•• Mis vahe on teatri palgalisel lavastajal ja mitu korda järjest samas teatris teinud vabakutselisel?

Vahe on muidugi olemas. Teatris palgal olev lavastaja peab mõtlema eraldi iga näitleja arengu ja trupi kui terviku peale. Niisamuti tuleks vaadata, et töökoormus oleks ühtlane. Juba Tšapajevit tehes püüdsin sellega arvestada.

•• Kauaks te ennast Linnateatriga sidusite?

Mul on kaheaastane leping. Mõtlesin, et kauemaks ei jää, võib-olla lähen õppima.

•• Miks te endale ise dramatiseeringud kirjutate?

See on mulle kui lavastajale oluline. Kui ma peaksin otsima inimese, kes kirjutaks, siis ma otsiksin ka selle, kes lavastab. Ma ei oskaks seda tööd delegeerida. Samas ma tunnetan, et nii hea kirjutaja ma ei ole, et kõigega hakkama saaksin. Keegi võiks küll aidata mul näiteks dialoogi dramatiseeringutesse kirjutada.

•• Aga eesti päris uued näidendid? Kas teil on omad lemmikud?

Muidugi ma loen meie uusi näitemänge. Ehlvesti lugesin huviga. Meil on palju head näitekirjandust, mis tehakse niikuinii ära… Minu huvi on suunatud pigem autsaideritele. On tunne, et kuskil on peidus mingid vennad, kellega mul on ühine arusaamine. Ainult et ma ei ole neid veel üles leidnud.

•• Mida arvate Linnateatri trupist?

Truppi võiks suurendada. Arvestades meie saale ja lavastajaid, võiks siin olla rohkem näitlejaid.

•• Millal te ise lavale lähete?

Elmo (Nüganen) lubas lavastada "Tõe ja õiguse" teise osa, seal läheb terve teater lavale ja ma saan ka rolli. Tahaksin kaasa lüüa. Ma tahan teatris mängida.

Andres Laasik