"Kaotajad" on hilisõhtune teatritükk. Algab Linnateatri Lavaaugus kell pool üksteist ja kestab üle südaöö.
Metsas saavad kokku sinna vorste grillima läinud noored, 18–19aastased üliõpilased ning 25–30aastased, elus lapsest saati pigem varjukülgi kogenud ning seetõttu kõike üksnes jõu ja ülbusega saavutama harjunud edukad inimesed.
Nad ei saa üksteisest vastastikku aru. Nad ei aktsepteeri üksteist. Lugu ei lõpe õnnelikult.
Kui pisut fantaseerida, siis võiks soovitada, et kel tahtmist on, mingu etenduse järel kas või Tallinna tänavatelt neidsamu edukate maailma esindajaid otsima. Etendust reaalelus jätkama ja ise kaasa mängima. Vaatama, kas ka teistsugune lõpp on võimalik.
"Kaotajate" etenduse hiline kellaaeg aitab luua tunnet, et kõik, mis laval toimub, leiab aset siin ja praegu, märgib Mart Toome (lavastuses mängib ta tudengite ehk siis "heade" hulka kuuluvat Ahtit).
Loodus – nii palju, kui seda Tallinnas on – mängib kaasa.




Mitte ainult armastuslugu

Muidugi on "Kaotajad" paljude jaoks eeskätt armastuslugu. Romeo ja Julia, "West Side Story" jne. Seekord siis Ralfi ja Pille lugu.
Aga mitte ainult. Oma selge lugu on ses etenduses igal osatäitjal.
Kõige enam on "Kaotajate" kohta kriitikat tehes leitud, et see tükk näitab "häid" liialt puhaste ja eluvõõrastena. Selliseid tudengeid polevat olemas.
Ühte tudengitest – Ahtit – mängiv Mart Toome arvab teisiti.
"Minu jaoks on seal tükis palju äratundmisrõõmu," kinnitab Mart. "Näen selliseid inimesi enda ümber sageli. Tunduda ju võib, et kõik on justkui liiga lihtsakoeline, puust ja punaseks tehtud… Aga seda on eluski palju. Vaja ainult osata vaadata, ja leiad kõik lavastuses esindatud inimtüübid."
Milline inimene on "Kaotajate" Ahti? Millises peres ta võiks kasvanud olla ja millise kogemuse toimuvast saab?
"Ilmselt on ta pärit vaesemast perest," usub Mart. "Selline tavaline ülikooli läinud noor inimene kusagilt Eestimaalt. Korralik laps ja korralikust kodust – ausõna, sellised on olemas! Aga kuna nad nii kõva häälega iseenesest ei räägi kui teistsugused, siis ei hakka nad silma.
Ehk olen kõigist osalistest kõige enam just Ahti moodi. Õnneks pole ma nii kriitiliste olukordadega elus kokku puutunud. Oskan lihtsalt ära tunda, kui asi imelikuks läheb. Õigel ajal kõrvale hoida. Elukogemused on head asjad küll, aga päris igal moel ma neid saada ei soovi.
Ahti jõuab etenduse jooksul tõdemuseni, et elu on julm. Palju julmem, kui ta varem ette kujutada on osanud."




Kahju, et Stromkal ei mängita

Jaanipäevani mängitakse "Kaotajaid" peaaegu iga päev. Augustis samuti, ka septembris veel paar korda.
On see koguperetükk või ainult noortele mõeldud? Laval on ju ühelt poolt vaid 18–19-, teisalt 25–30aastased.
"Pigem siiski koguperetükk," arvab Mart. "Olen sellele kaasa elamas näinud nii päris noori kui vanemaid inimesi.
Minu meelest peaks teater aitama vaatajal ilma ja inimesi analüüsida. Minu jaoks on küll huvitav, kui näen laval midagi, mida ära tunnen, saan tegelase mõttele pihta ja usun seda. See paneb jälgima ja kaasa mõtlema. "Kaotajad" peaks niisugune olema."
On kiusatus ette kujutada, mis juhtuks siis, kui seda lavastust mängitaks augustikuus (kui on juba supelhooaeg) paar korda mitte Lavaaugus, vaid hoopis näiteks Stroomi rannas.
Mõnedki, kes seal liiguvad, tunnevad juba lapseeast saati nii seda keskkonda, mis "Kaotajate" edukaid ja ülbeid kujundanud on, kui neid reegleid, mille järgi Ralf, Martin jt täisealistena toimivad.
Huvitav oleks teada, kui tõepärane lavastus nende arust on ja mida nemad tähelepanu väärivaks peaksid.

Anneli Sihvart