Viimase näitemänguvõistluse võidutöö, Urmas Lennuki "Boob teab" toob Tallinna Linnateatrisse Argo Aadli sädeleva nimirolli.

Näitleja puhkeb õide, mängides Boobi, kes on koer. Vähemalt on Boob ja ta perenaine selles kokku leppinud.
Ei maksa lasta ennast segada rabedast algusest, kus Evelin Pangi Rita naaseb jutu järgi väsinult töölt, seljas šikk õhtukostüüm, ega saa oma lavasuhtlemises Boobiga kuidagi otsa peale. Tegemist ei ole halva salongikomöödiaga ja sellest ämbrist saavad näitlejad peagi välja.

Pea tuleb mängu juurde Rita armastatu Henri (Marko Matvere) ja näitemäng käivitub täie hooga. Sest ka koer võib olla armukade ja mis on ühe draama puhul parem kui see inimhinge sees sügavasti kriipiv tunne. Dramaatilisi keerdkäike toob juurde tegelikult loogiline asjaolu, et Henri ei tea Boobi kuulumist inimese neljajalgsete sõprade hulka.

Koer klatib suhteid

Mille poolest on Aadli Boob hea? Mille poolest on hea roll inimesest, kes kujutleb ennast koerana? Paraku on elu selline asi, et inimesed kujutlevad ennast kellekski teiseks, kui nad on. Et põgeneda millegi eest. Ja Aadli Boobi puhul on kõige olulisem usutavus. Linnateatri Boob ongi oma tõelisest elust plehku saanud, selles ei jää vaatajal pisimatki kahtlust.

Argo Aadli Boob on innukas. Küpsetama Ritale õunakooki ja tegema koeralikult palju muudki, mis noore naise elu kergendab. Sama sõprus ja seltsimehelikkus, mis on tuttav igale koeraomanikule ja milles on ülekantud kujul olemas mingid olulised inimväärtused. Näidendi tegevusliinid on tabanud midagi olulist koera psühholoogias. Nii nagu hea koer kannab kogu hingest hoolt, et ta perekonnas (karjas) kõik inimsuhted korras oleks, nii klatib ka Boob siiralt Rita ja Henri arusaamatusi. Ning püüab lepitada Ritat oma isaga, kes põgenes Rita ja ta ema juurest, kui Rita oli veel pisike. Isa (Jaan Tätte) kaasa toodud pildialbumid aga jäävadki lahti tegemata.


Elegantne novell

Võluv Evelin Pang on hea partner klaarima suhteid isa ja Henriga. Millegipärast jääb ta veidi ebamääraseks suhetes Boobiga, justkui tal puuduks n-ö koera-kogemus, mida nüüd näitemängu ülekandmiseks tarvis läheb.

Näitlejaansambel tervikuna on heal tasemel. Pisike iluviga paljastub siis, kui Nelle (Liina-Riin Olmaru) toob lavale Boobi saladuse lahenduse. Siis tundub, et Boobi osa oleks olnud kasulikum anda veidi vanemale näitlejale kui Aadli. Sest Boob ei ole kaugeltki kutsikas – ainuüksi Rita juures on ta elanud mitu aastat.

Mõni lisakorts Boobi näos oleks teinud selle koeraksolemise üheaegselt veel naljakamaks ja kurvemaks.
"Boob teab" ei ole sada protsenti täismõõdus näitemäng. Proosa mõõtmete järgi pole tegu romaani, vaid kobeda novelli või jutustusega. Ja sellisena vaadates on ta tabav ja elegantne. Ning meieaegne, rääkides probleemist, mis tõuseb esile just nimelt hea elukorraldusega ühiskonnas. Sest arvatavasti just siis, kui näiliselt on kõik korras, tekib kellelgi sisemuses tahtmine olla koer. Või siis mingi muu loom.

Andres Laasik