Kannatused on ilmselt üks eesti viimaste kümnendite omanäidendite märksõna. Iseasi, et kannatatakse erinevate asjade pärast. Kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel olid eestlased ikka laval kuhugi minemas ja kuidagi paratamatult olid need minekud ühed kannatuste rajad. Mindi kellegi sunnil kuhugi ära, karmi saatuse eest pakku ja tundmatusele vastu.

Viimaste aastate näidendites kannatatakse samuti, aga nüüd on kannatused rahvuslikust ja ajaloolisest mõõtmest taandunud ahtamatesse ruumidesse – mõnda tuppa, korterisse, majja. Ja tähelepanu keskmes on mingid imelikult pöördesse läinud inimsuhted.

Jälle kolmikelud

Just seesugust pildistust pakub ka Urmas Lennuki vastesietendunud "Boob teab" – lugu mehest nimega Robert ehk Boob (Argo Aadli), kes otsustas ühel päeval koeraks hakata, siis oma pere juurest plehku pani ning ühe kena noore daami juures kodu leidis. Nüüd ta siis toimetab köögis ja haugub vajadusel külaliste peale. Ning viriseb ja armukadetseb oma uut perenaist Ritat (Evelin Pang).

Niisiis – vähemasti situatsioonilt – on "Boob teab" suurepärane paariline sealsamas Linnateatris mängitavale Jaan Tätte näidendile "Palju õnne argipäevaks": mõlemal juhul elatakse mingit kummalist kolmikelu ja sissetungija või külaline võtab ohjad üsna häbematult enda kätte. Samas tuleb tõe huvides märkida, et kui "Argipäeva"-etendused mööduvad rõõmsalt kestva naerulagina saatel, siis "Boob" on kurjem ja kurvem.

Miks selline näitemäng mehest-koerast?

Ja kes on õigupoolest nimitegelane Boob? Autor annab kavalehel mõista, et tema lugu otsib vastust küsimusele: miks mehed oma pered maha jätavad? Mahajätmise ümber
"Boob" tõepoolest keerleb. Boob jätab koeraks muutudes maha naise ja kaks last. Tema uus perenaine Rita on isata kasvanud tüdruk, kelle igavese hipi masti seljakotiga isa (Jaan Tätte) korraks ka sellest näitemängust läbi astub.

Ent milleks põgenemine? Boob teab, ja annab ka vaatajale teada: esmalt – põgenetakse armastuse pärast ja armastuse eest. Et mitte kaaslasele kannatusi valmistada. Ja teiseks – isad lähevad, sest nad tunnevad end liiga nigelalt, nad pole piisavalt vinged vennad. Iseasi, miks üks põgenenud mees otsustab end nimelt koerana välja elada.

Trafaretselt võiks ju mõelda, et see on iseendale määratud karistus, alanduses enese leidmine. Linnateatri lavastuse nimitegelasele Argo Aadlile on elu koerana siiski pigem põgenemine iseenda eest, mask, mis määratud kaastunnet äratama. Sest tegelikult pole ta mingi koer. Ikka puhas inimeseloom, üpris käre ja jonnakas seejuures. (Muuseas, kui koerad teatris käiksid, näiks selline liigipildistus neile ilmselt solvav.)

Tasapinnaline lugu

Jaanus Rohumaa lavastajatöö suurim voorus peitub asjaolus, et koer-mees Boobist pole tehtud mingit loomaetüüdi. Otseseid vihjeid loomalikule olemusele on minimaalselt ja need üksikud haugatused kukuvad hästi välja. Samas jääb lugu ise ning näitlejatööd igavalt tasapinnaliseks.

Peategelased on surutud peamiselt ühte kärehäälsesse-kurjustavasse registrisse, episoodilised tegelased mängivad aga mõnd kihti oma varaseimaist rollidest – Marko Matvere ilusat elumeest, Jaan Tätte Salvesti supireklaamidest tuttavat ullikest, enim isikupära pakub Liina Olmaru koermehe ehmunud eksnaine, aga tema jõuab lavale tõepoolest vaid hetkeks.
Kadi Herkül