Täna õhtul Estonias peetaval teatripäeva ballil kuulutab riiklike teatripreemiate žürii välja 2002. aasta parimaiks hinnatud saavutused.

Kas nominentide hulgast tõstetakse esile ka Adolf Šapiro lavastus Linnateatris – Turgenevi "Isad ja pojad"?

Just "Isad ja pojad" näib eelmise aasta töödest kõige mõjukam, inimloomuse tundmise meistriteos, milles tark lavastaja on suutnud tervest plejaadist headest näitlejatest välja võluda tõelised hiilgerollid.

Paaril viimasel kuul seda küll ühe keskse osatäitja Mikk Mikiveri haigestumise tõttu mängitud ei ole. Alates 19. märtsist on aga "Isad ja pojad" uuesti laval. Mikiveri paranemiseni mängib tema rolli Aarne Üksküla, kes ühtaegu esineb samas veel teiseski osas. Huvipakkuv eksperiment.

Ringiga Tallinnas tagasi

Šapiro eelmisest lavastusest Linnateatris, Brechti "Kolmekrossiooperist" on möödunud juba viis aastat. Hoopis pikk – seitseteist aastat – oli vaheaeg "Kolmekrossiooperi" ja Šapiro varasemate Eestis tehtud tööde vahel. Tema Tšehhovi- ja Tolstoi-lavastustest said ju teatrilegendid.

Ega vahepeal meil tema tegemistest eriti midagi teatudki, sest lavastamas käis Šapiro hoopis Moskvas, Peterburis kui ka Ameerikas ja Inglismaal.

Eestis meeldib talle lavastada siinsete näitlejate tõttu, kuigi, nagu ta on öelnud, raha saab Moskvas lavastades rohkem.

Kui Linnateatris tehtud suurejooneline "Kolmekrossiooper" ehk ei vastanud veel päriselt sellele Šapirole, keda mäletame tema varasematest lavastustest, siis "Isad ja pojad" on niisama kõrge tasemega, põhineb niisama suurtele näitlejatöödele ning loodib inimhinge sügavusi niisamuti kui n-ö varasem Šapiro.

Võib oletada, et "Isade ja poegade" probleem eri elukäsitluste kokkupõrkest on lavastajal endalgi läbi tunnetatud. Vaevalt oleks tulemus laval ilma selleta nii põnevalt kõlama hakanud.

Lavastuses ei näi Šapiro eesmärgiks siiski olevat ei isade ega ka poegade õigustamine. Pigem on ta sellest kemplemisest üle, tahtes öelda (nii on ta väitnud oma varasemates intervjuudes), et ideede võitlusest tähtsamad on elu ja surm.

Isade ja poegade pusklemise lõpetabki – ja osutab selle tähtsusetusele igaviku palge ees – peategelase Bazarovi surm.

"Isad ja pojad" on ka üks neid lavastusi, mille puhul võib eriti tuntavalt päevakorda kerkida küsimus: mil määral loob ja tõlgendab näitleja oma rolli iseseisvalt, mil määral teeb ta seda lavastaja toel?

Lavastaja mõtted realiseerib, annab neile liha ja vere, ehk ka oma hinge küll näitleja, kuid keskpärase lavastaja käe all ei sünni silmapaistvalt huvitavaid näitlejatöid. Ka mitte siis, kui tegemist on väga tuntud näitlejatega.

Suurrollid on sündinud meisterlavastaja käe all. Tema annab mõtte, näitleja lisab sellele oma emotsioonid, oma vaistud, inimesetundmise ja elukogemuse, ka oma tehnilise oskuse. Näitleja ei saakski välja tulla omaenese väga originaalse rollilahendusega, kuna see ei pruugiks sobituda lavastaja mõeldud tervikusse.

Kui Mati Unt lavastas "Ham-leti tragöödia", oli tema Horatio – kes ju tavapäraselt on sõbra musternäide – antud Hamleti suhtes reeturlik nagu muudki printsi ümbritsevad tegelased. On mõeldamatu, et nii tavapärasest erineva lahendusega oleks välja tulnud näitleja ise!

See oli muidugi äärmuslik näide. Kuid selle kasuks, et just lavastaja on näitleja inspiratsiooniallikas, räägib ka asjaolu, et tihti on ühes lavastuses kõik osatäitmised põnevad. Nii on see ka "Isades ja poegades". Terve trupp, kõrvaltegelasteni välja, on siin naudinguga jälgitavad.

Adolf Šapiro koostöö Eesti näitlejatega on alati väga hästi klappinud. Paljud neist on tema lavastustes teinud oma silmapaistvaimad osad. Aarne Üksküla tegi elu tipprolli Šapiro omaaegses lavastuses Endla teatris, Albee näidendis "Kes kardab Virginia Woolfi?".

Miks just külalislavastaja?

Nüüd hiilgab Üksküla "Isades ja poegades" vana Bazarovi rollis. Kui mitmekihiliselt, nüansirikkalt oskab ta kujutada seda justkui primitiivset meest, tema liigutavat armastust oma poja vastu ja kohmakat kartust poega oma kiindumusega häirida.

Teine eriti põnev näitlejatöö selles lavastuses on Lembit Petersoni mängitud vana Kirsanov. Suurepäraselt kujutab ta hea inimese otsustamatust, vana idealisti suutmatust tõsiasju näha, abitut katset uut põlvkonda mõista.

Miks küll oleme Petersoni viimastel aegadel nii vähe laval näinud? Miks suutis Draamateater pikki aastaid Aarne Üksküla andest kasutada vaid murdosa?

Näitlejaannete raiskamine tundub olevat üks praeguse Eesti teatri olulisi probleeme. Näitlejad, kes võiksid mängida Shakespeare'i, on sunnitud end killustama menukomöödiates. Mitte kuigivõrd ei näi tänased lavastajad repertuaari valides mõtlevat sellele, kuidas leida tõhusat rakendust ühele või teisele näitlejale.

Sellepärast vajamegi mõnikord külalislavastajaid, et mõnd meie endi näitlejaannet avastada või taasavastada.

Rootsi lavastaja Georg Malvius, kes praegu töötab Vanalinnastuudios kunstilise konsultandina, ei avastanud küll oma äsjases lavastuses "Bent" Mait Malmsteni annet, kuid vist oma elu hiilgerolli tegi Malmsten selles küll.

Näeme teda homoseksuaalse nooruki rollis mitmesuguse ja muutuvana: esialgsest koomiliste toonidega pealiskaudsusest hilisema traagika ja hingelise sügavutiminekuni.

Malmsten teeb kaasa ka Malviuse järgmises töös, muusikalis "Cabaret".

Palju ühist

Malvius, nagu Šapirogi, on Eesti näitlejaid lausa ülistanud. Mõni aeg tagasi võis lugeda tema ülivõrdes hinnangut "Isadele ja poegadele".

Ei tule nagu ette, et meie endi lavastajad oleksid võtnud sel moel mõnd oma kolleegi tööd kiita. Pigem ei käidagi ehk teiste lavastusi vaatamas. Igatahes on oma vähest teatriskäimist tunnistanud Mati Unt.

Šapirot ja Malviust ühendab muugi. Mõlemad juudi rahvusest lavastajad on olnud teatrijuhid (Šapiro Lätis, Malvius Rootsis), kumbki pole ise näitleja, mõlemad on lavastanud ja teatrikursusi lugenud Ameerikas ning Euroopa kultuurikeskustes, mõlemad on palju ja edukalt lavastanud Eestis.

On ka erinevusi: kui Šapiro on lavastanud peamiselt klassikat ja teinud psühholoogilist sügavkündi, siis Malvius on lavale toonud muusikale ja tänapäeva menutükke, käsitlenud homoteemat, olnud efektne, šokeeriv ja mõjuv. Eesti teatripildis on esile küündinud mõlemad.

Tuleb loota, et mõlemad leiavad ka edaspidi aega Eestis lavastada ja meie näitlejate andesügavusi loodida.

Maris Balbat