Kindlasti jääb Linnateatri komöödiast kauemaks meelde Piret Kalda erilise nipiga tehtud Hiiretipsi kõrvalroll. Muidu on pool sajandit vana "Vaene kunstnik!" lavastaja Eino Baskini headuses komöödia - meelelahutus üheks õhtuks.

Sümpaatne, aga saamatu kunstnik üritab halja oksa peale saada. Modellist armukese mahitusel sätib ta end rikkuri tütart kosima. Laenatud luksuskorteris etendab ta totakavõitu pruudi perele edukat kunstnikku. Inetust pardipojast teenijatüdruku vusserdamine keerab olukorra üha jantlikumaks.

Lõpuks saab muidugi just tänu maatüdruku süüdimatusele kõik jälle häpiendiks joonde…

Prantsuse jant Linnateatri laval, uskumatu!

Eesti teatrites käib jõujoonte ja publiku ümberjaotamine. Vanalinnastuudio "Bent" üritab ravida Eesti ühiskonda homofoobiast, Linnateater aga naerutab pretensioonitu komöödiaga.

"Vaene kunstnik!" on lavastaja Eino Baskini debüüt Linnateatris. Õige mees näitlejaid selles žanris oma täpsust ja puänteerimisoskust proovile panema. Kolmele esimest hooaega teatris olevale noorele näitlejannale hea võimalus ennast publikule meelde naerutada.

Edumeelse Linnateatri fännidele mõjub vanamoeliselt pretensioonitu naljategemine ilmselt ootamatult. Ega ühtegi teist nii häbitult puhast komöödiat Linnateatrist ei meenugi. Kui ehk "Põhhjas!".

Tänulikku publikut oleks sellele jandile jätkunud kauemaks, ent punastades pühkis Linnateater kähku selle oma afishilt.

"Maakad" edukarnevalil

Baskini ise nimetab "Vaest kunstnikku!" Cooney jantidest hingelisemaks - romantiliseks komöödiaks. Esietendusel haaras pehmemates toonides avavaatus paremini, naljakamana.

Teises vaatuses läks rabelemiseks, tavaliseks pingutatud naljategemiseks, kiskus Cooneyks kätte. Paistis välja, et kui mõni näitleja pressib, pihik lõhki, nalja teha, siis mõnel teisel kukub see nüansipeenemalt, vahelduslikumalt, seega loomulikumalt välja.

Üllatab, et Hele Kõre läheb pipilikult hakkaja teenija-plika Marie’ karakterrollis rohkem hinge kui filmis "Nimed marmortahvlil". Kui Kõre kangelannarolli segas liialdatud subretilikkus, siis siin läheb ta armas tarmukus täie ette.

Allan Noormetsa tähelepanu näib esialgu keskenduvat tüki vedamisele: rohkem täbarate olukordade väljamängimisele kui lihtsalt sümpaatne olemisele. Siiski, oli juba ka üks romantiliselt kandev duett. Marie’le pildi jaoks poseerides lõi Blaise’i pilgust välja Noormetsa kunagise "armunud lõvi" sädet.

Hiirepere sissemarss

Süüdimatu maakate-paari vastu seatud "edukate" ringtantsule annab avaakordi Helene Vannari hüüatus korteriperenaisena: "Kaasaegne elu on tõeline möll!" Teise vaatuse tohuvabohus annab Vannari täpselt pingpongitud roll silmad ette nii mõnelegi teisele.

Kustav-Agu Püümani žanrit tabavalt värvikad ja naljakad kostüümid toetavad karaktereid.

Muhe on Carliere’ide perekonna avaportree: Blaise’i vastuvõtust sõnatuks jahmatanud Kanaema (Ene Järvis), Mutipapa (Kalju Orro) ja Hiiretipsi (Piret Kalda) profiili rivistunud pead.

Vahvaima karakteri teebki Piret Kalda peaaegu sõnatust pruudi rollist. Reaktsioonitäpse kuulajana paneb ta iga lavahetk end jälgima.

Roll on kasvatatud välisele detailile: suhu mitte mahtuvate hiirehammaste partiile. Ema märguande peale korjab plika kord häbenedes, kord solvunult, kord kangust näidates hambad tagasi suhu kokku. Et hetke pärast end jälle, hambad laiali, arenevaid sündmusi jälgima unustada… Kuuldavasti on hambad näitlejanna enda leid.

Elisabet Tamm tabab paari iroonilisse kulmukergitusse pohhuistlikku modellimaailma. Carmen Mikvier poetab hispaanlanna ringitormlevasse temperamenti ühe ilmeka haigutuse. Selle elektrijänese ainsa selge reaktsiooni käivitab Mutipapa pihus vilksatav tshekiraamat.

Asja siin psühholoogilisest usutavusest, kui olukorra koomika tempokalt ja teravalt ära mängitakse. Esietenduse publik naeris tänulikult. Ja omaette vaatamisväärsus oli maestro Baskini näol särav siiras, rahuloleva lapse naeratus.

Teater

Claude Magnier

"Vaene kunstnik!" (Blaise, 1959)

Lavastaja: Eino Baskin

Kunstnik: Kustav-Agu Püüman

Osades: Allan Noormets, Hele Kõre, Piret Kalda või Evelin Pang, Elisabet Tamm, Helene Vannari, Kalju Orro, Ene Järvis, Carmen Mikiver

Esietendus 28. veebruaril Linnateatri Taevalaval

Meelis Kapstas
teatrikriitik