Eino Baskini komöödialavastus Linnateatris “Vaene kunstnik” on vast tema kõige laitmatum lavastajatöö – lavakultuuri tase on vaieldamatult kõrgem kui vanameistri koduteatris Vanalinnastuudios tehtul.

Eino Baskinit tahaks ta vanamoodsuse pärast teatrimuuseumiks kutsuda, kuid see oleks ebaõiglane: tema tehtud teatril puudub tolmukord, seal pulbitseb hoopis elu, arenevad tormilised ja ettearvamatud intriigid ning finaalis troonib armastus koos väikselt võidutseva moraaliga. Kõik see, mis peab ko-möödias olema ning vanameister oskab selle valla päästa

Kõik osatäitjad on head

Linnateatris tehtu on eriline selles mõttes, et siin pole midagi pole ligadi-logadi. Võib-olla pole selles tükis rohkem õnnestumisi kui Baskini teistes lavastustes, kuid puudusi ja eba-õnnestumisi on selgelt vähem.

Kõik rollid on head alates Allan Noormetsa Blaise’i nimiosast ja lõpetades Carmen Mikiveri kuuma hispaanlanna Pepitaga. Ükski näitleja ei jää oma rollile alla. Eino Baskin suudab anda näitlejale häid näpunäiteid koomilise rolli loomiseks ning Linnateatris on ta õpetussõnad arvatavasti tänuga vastu võetud.

Kõik on maitsekas. Kustav-Agu Püüman on Baskinile varemgi suurepäraseid salongikujundusi teinud. Nüüd saavutatakse hea tulemus väikese sügavusega pisikeses ruumis, kus on kõik komöödiaks vajalikud uksed, kapid ja liigendatud ruum olemas. Ükski nali ei jää ruumikitsikuse pärast tegemata ning vaatajale luuakse isegi illusioon avarast salongist.

Kuluaarides on küsitud, miks peab “kõrget” kunsti viljelev Linnateater lavastama Claude Magnier näidendi sarnaseid jandikesi. Tõepoolest, näitemängu sõnum on väiksevõitu. Aga see sõnum on lisaks lihtsusele ka inimlik ja armsalt lüüriline. Finaalis leiab äpardunud kunstnik Blaise endale rikka pruudi asemel selle ainsa ja võimaliku armastuse ning pisikese, kuid kordumatu õnne, mida väärib iga inimene.

Hoiab näitlejad vormis

Näidendi sõnumist hoopis tähtsam on selle tehnilistest nõuetest tulenevad väärtused. Tükk seab näitlejatele omad nõudmised ja on suurepärane materjal vormi hoidmiseks. Legendide järgi saavutas Ants Eskola oma näitlejatöö nõtkuse just jantides ja muusikalis mängides.

Nii pakub ka Blaise’i roll Allan Noormetsale väljakutset – ei meenu, et tal oleks tulnud oma rolliga sel määral tegevust vedada ja tükki koos hoida. Ehk siis näitlejana tervikut luua. Esietendusel see veel päris sada protsenti ei õnnestunud, kuigi roll oli oma komponentide poolest igati laitmatu. Selles kerges žanris võib omandada väärtusliku kogemuse nii Noormets kui ka teised näitlejad. Kergema vaheharjutusena on “Vaene kunstnik” Linnateatris korda läinud.

Andres Laasik