Homme Linnateatri Põrgulaval esietenduv Viktor Pelevini "Tšapajev ja Pustota" lavaversioon on Mart Kolditsa bakalaureusetöö EMA kõrgema lavakunstikooli XXI lennu lavastaja suunal. See romaan ei ole vist kergete killast?
Lavastaja valib endale materjali ikka selle järgi, mis talle korda läheb. Pelevini romaan on filosoofiline, esitab baasküsimusi. Teose põhiteemaks on vabadus, see on lugu revolutsioonist inimese sees ja väljaspool teda. Üks kultuur, identiteet hävib, teine tuleb peale, nende vahel on katkestuse hetk, mis võib-olla võimaldab tajuda midagi rohkemat. Tegelased hakkavad otsima lunastust, mis seostub neile eelkõige vabaduse ja iluga. Peategelasel tuleb pika juurdlemise peale teose lõpuks nagu mingi sein ette, tunne, mis on ka mulle tuttav. Kõige täpsem sõna kirjeldamaks seda, mis tundub selle "seina taga" olevat, on tühjus. See on ühtaegu kõhe ja ahistav, kuid ka puhas tunne, ja just see mind selle romaani juures võluski. Pelevin ajab igas oma romaanis ühte äratuntavat filosoofiat, aga lõpp-punkt, kuhu see viib, jääb ikka lahtiseks. Ta ei ole kirjanik, kes annab vastuseid. Ta pigem üritab meid teatud vastustest ja küsimustest vabastada.
Kas sina oma lavastusega annad vastuseid?
Mina tahan pigem rõhutada neid küsimusi, mida tema esitab. Ideaalne oleks see, kui vaataja hetkeks lihtsalt tajuks olemist. Lavastaja käest küsitakse alati – õigustatult –, mida ta oma lavastusega tahab öelda. Tänapäeva infost üleküllastatud maailmas öeldakse juba nii palju, et niipea kui sa midagi ütled, vallutatakse see mingi mõtte- või keelemängu poolt ja muutub kohe kunstlikuks. Piltlikult öeldes: sinu ütlus pannakse väiksesse kuldsesse raamikesse, mis asetatakse kaminasimsile, see kit?istub. Pelevin on oma intervjuudes rõhutanud, et ta ei taha mitte midagi öelda. See mitte midagi ongi tühjuse väljendus. Aga samas tunned, et ta kirjutab mõnuga. Kirjutamine kui mäng on ju ka üks olemise vorme. Pelevini mängulisuse taga on sageli traagika, kuid see ei välista põrmugi naljakust. Lavastusprotsess on olnud ühtaegu raske ja põnev, aga ma loodan, et annab lõpuks vabastava kogemuse – naer on ju alati vabastav. Tühjusega on ka niimoodi, et see ei pea olema sugugi masendav kogemus, pigem võiks öelda "nullmärgiga kogemus".
Oled ise ka instseneeringu autor ja muusikaline kujundaja?
Mõnes mõttes koosneb see romaan novellidest: kolm eri novelli pluss üks novell, mis oma sündmustikuga rändab läbi nende kolme novelli. Seda teatrikeelde tõlkides valisin lahenduseks teater teatris, erineva tinglikkuse ja teatraalsuse astmega mängud. Simultaanlavad, suuremad ja väiksemad. Peategelane elab ju kahes ajas korraga (uni/reaalsus), paralleelselt toimub kaks näitemängu ja tal pole kerge mõista, kummas ta parajasti osaleb. Ka teater on väga häguste piiridega asi. Mis on mäng, mis mitte mäng? Arvad olevat ühe mängu piiritlenud, siis aga märkad, et see on mäng mingis suuremas mängus. Seda rada pidi edasi minnes tekibki lõpmatu peegeldus, tühjuse kogemus. Muusikalise kujunduse osas olen palju abi saanud Riina Rooselt, teda võiks nimetada kaasautoriks.
Kui palju on sinu algne tekst ja ettekujutus muusikalisest kujundusest prooviperioodi käigus muutunud?
Teksti osas olen päris palju kärpinud, jätnud välja paar liini, mis polnud nii olulised või siis kippusid jääma poolikuks. Aga põhistruktuur, kontseptsioon, mille järgi ma oma dramatiseeringu üles ehitasin, on jäänud endiseks.
Mis helikujundusse puutub, siis see on romaani otseselt sisse kirjutatud. Kui algul arvasin, et seda tuleb tehnilises vormis palju, siis nüüd on seda jäänud kogu aeg vähemaks. Tegevuskohti on palju, seal toimuv muutub ise kujundiks: rong, sõdurite hääled, miitingumelu. Muusikalise kujunduse üldstiili väljendamiseks sobiks hästi sõna "minimalistlik", näiteks üks lugu, mida ma mitmes kohas kasutan, on lausa ühe noodi peal.
Romaani tegelasi ei oskagi kokku lugeda. Sinu instseneeringus on tekstiga tegelasi samuti üle kahekümne, aga läbi tuleb sul ajada tosina näitlejaga. Kas näitlejad eri rollides on ideede kandjad või püüad saavutada ka maksimaalset ümberkehastumist?
Tegelikult on igal näitlejal üks põhiroll, teised on episoodilisemad, aga kindlasti mängulised rollid. Vaid paaril neist on kaks suhteliselt suuremat osa, aga nende puhul on küll olnud taotluseks neid lahus hoida. Samas me ei varja, et tegu on teatriga.
Pelevinil on ka Eestis palju lugejaid, "Tšapajevit ja Pustotad" on lootusetu kusagilt kätte saada. Aga teatris? Kes võiks olla Pelevini publik?
Eakaaslased, noorepoolsemad inimesed. Ja muidugi ka kõik need, kellele meeldivad fantaasiamängud. Linnateatri lavastustele mõeldes läheb see kindlasti peale näiteks "Godot'" publikule.