Neeme Korv, kultuuritoimetuse juhataja

Tallinna Linnateatri trupp naasis sel nädalal Moskvast rahvusvaheliselt teatrifestivalilt "Baltiiski Dom", kus näitas kaks korda Adolf Shapiro lavastust "Isad ja pojad". Linnateater mängis Kõrgemas Draamakunstikoolis, mis on tuntud ka Vassiljevi teatrina.
Postimehele reisimuljeid jaganud teatri kirjandusala juhataja Ülev Aaloe sõnul on teatril põhjust juba uuteks gastrollideks valmistuda.

Linnateatri mõlemad etendused läksid kuuldavasti täissaalile. Kas Linnateater on endale Moskvas juba kõvasti nime teinud või jagub Venemaa pealinnas igale teatrile vaatajaid?

Moskvas tõesti jätkub teatripublikut küllaga suurtessegi teatrimajadesse, väiksematest, nagu Vassiljevi teater, rääkimata. See on muide seal üks huvitavamaid teatrimaju. Anatoli Vassiljev ise on tuntumaid vene lavastajaid, kes loomulikult on oma üsna värskelt valmis saanud teatris kõik hästi läbi mõelnud. Sealne arhitektide liit esitas selle ka Vene riiklikule arhitektuuripreemiale.

Millised on olnud esimesed vastukajad kriitikas?

Moskva kriitikud rääkisid lavastusest ülivõrdes ja avaldasid kahetsust, et Shapiro, kes Moskvas on kunagi nii palju silma paistnud, teeb oma parimad asjad nüüd Baltikumis.

Shapiro käekiri ilmselt istub vene publikule?

Jah. Ta on ju olnud pikka aega Moskvas Malaja Bronnaja teatris. Mina sain kohapeal kriitikutega rääkides nii aru, et nad on üsna tüdinud allapoole-vööd-teatrist, kus minnakse mõttetu rämeduseni. Seepärast nauditaksegi kõrvalpilku ja elatakse kaasa puhtamatele tunnetele. Shapiro tekitab neis nostalgiat ja tema nime peale jookseb Moskva teatriavalikkus igal juhul kokku.

Iga etendus on eriline. Kuidas "Isade ja poegade" etendused Moskvas teie meelest läksid, võrreldes tavaliste etendustega koduses Põrgusaalis?

Esimene etendus, mis oligi tegelikult avalik proov, jäi ka natuke proovi tasemele. Polnud turvalisi koduseinu. Oli tunda kerget ebalust. Aga teisel etendusel oli lavalt saali kandunud pinge tuntav. Ma arvan, et see oli parimaid etendusi, mis "Isade-poegadega" on üldse antud.

Siin käinud vene teatraalid mainivad alati ka Elmo Nüganeni, ka tema on vene teatripublikule kõnelev nimi.

Kindlasti. Linnateater on Peterburi "Baltiiski Domil" olnud pidev külaline ja aastate jooksul vägagi edukas. "Pianoolaga" sai teater 1996. aastal grand prix. Nüganen on kaks korda olnud parim meesnäitleja, Shapiro sai parima lavastaja "Kolmekrossiooperi" eest, Rain Simmul on olnud parim näitleja…

Kas praegu Moskvas lavastav Nüganen ka oma teatrit külastas?

Ikka. Nüganen valmistub tõesti praegu Moskvas tooma välja lugu, mida kunagi Rudolf Allabert on teinud ka Eestis - Jamiaque'i "Härra Amilcari". Nüganeni lavastuses mängivad kaasa näiteks Tshurikova ja Jakovlev. Võib kindel olla, mida need nimed afishil tähendavad: suurt avalikku tähelepanu ja täissaale. Olenemata mängupaigast.

Kas Balti riikidest tuleva suhtes on ka mingeid hoiakuid või pingeid?

Baltikumi-nostalgia kestab edasi. Pigem on eelhäälestus ehk isegi liiga hea.

Nii et kokkuvõttes igati edukas ja vajalik gastroll?

Jah, niisugused reisid on vajalikud Linnateatrile ja eesti teatrile laiemalt. Kui on, millega minna, siis tuleb võimalusi kasutada. Näitlejatele annab see väga palju eneseusku. Linnateater oli nädalaseks gastrolliks Moskvasse tagasi kutsutud juba enne festivali - 2004. aasta oktoobris.

Aga nüüd oli kuulda, et meid oodatakse kümneks päevaks sinna juba aasta esimeses pooles.