Leian Jaan Tätte Linnateatri lavaaugust, kus mitme vihmase päeva järel paistab jälle päike ja käib muusikalavastuse “Kaotajad” proov. Autorile kohase tähelepanuga kuulab ta, kuidas teksti läbi võetakse, soovitab lavastaja Elmo Nüganenile üht tekstimuudatust.

31. mail esietendub Linnateatri uus suvetükk, mille tekst ja laulusõnad pärinevad Tättelt, muusika Olav Ehalalt. Hiljuti aga saabus Tätte kirjutatud ja Andrus Vaariku lavastatud “Palju õnne argipäevaks!” tagasi Ameerika tuurilt. Lugu mängiti Chicago, Toronto, Baltimore’i ja New Yorgi Eesti Majades.

Pärimisele, kas välis-eesti publiku reaktsioonid kodupubliku omast palju erinesid, tõdeb Jaan Tätte: ““Palju õnne argipäevaks” on orienteeritud rohkem noortele ja noorte vastuvõtt oli ka tänulikum kui vanema generatsiooni oma, reageeriti samamoodi ja veel tormilisemalt kui siin, Eestis. Oli üks naljakas seik – etenduses on koht, kus annan Anu Lambile kraadiklaasi ja pärast vaatan, mis ta temperatuur on. Aga meile anti seal kohalik kraadiklaas ja kui ma vaatasin, et temperatuur on 97, hakkasin suure häälega naerma. Publik tabas kohe ära, mida ma naeran.”

Ameerikas harjunud

USA tuuril on käinud juba kolm Tätte näidendit: “Ristumine peateega”, “Sild” ja “Palju õnne argipäevaks!”. Uudishimutsen, kas Ameerika hakkab juba tuttavaks muutuma. “Hakkan ära harjuma jah,” ütleb Tätte muiates. Küsimusele, kas sõitudelt saadud kogemused või-vad ka mõne näitemängu jaoks loomingulise tõuke anda, vastab ta, et kindlasti.

“Mulle üldiselt ei meeldi reisida, aga igalt poolt, kus olen käinud, olen mingi impulsi saanud. Näiteks ühel filmifestivalil Itaalias olin nädal aega üksinda ja väga kurb oli olla, aga nägin baaris ühte naist kahe mehega vestlemas ning mulle tundus, et nende vahel on väga kummalised suhted – sealt tekkis idee kirjutada “Palju õnne argipäevaks!”.”

Kuigi lugu mängiti kohapealt otsitud dekoratsioonide keskel, nägi külalisetenduste publik sama lavastust, mis kodupublik. “Mul oli pliiats ja osaraamat lennukis kaasas, et teen ulatuslikke kärpeid, püüan lugu lühemaks ja lihtsamaks teha. Tegingi kärped ära, aga näitlejad ei olnud nõus midagi välja jätma. Võib-olla ongi aus näidata ka seal seda, mis kodus, ei maksa teha hinnaalandust,” arvab Tätte.

Menukad kogumikud

Külalisetenduste publik ostis kiiresti ära nii eesti- kui ingliskeelsed Tätte näidendite kogumikud, mille Linnateater sel hooajal välja andis. Kas need lood võiksid sealtkaudu ka ameerika lavadele jõuda? Eks seda näitab aeg, arvab autor.

Viimati esietendus Tätte “Sild” Jaanus Rohumaa lavastuses Göteborgi Linnateatris. Autor tunnistab, et jäi Rootsi lavastusega ülimalt rahule ja sai ka kohapealt positiivset tagasisidet.

“Rootsi näitlejad ütlesid, et “Sild” oli nende jaoks väga teistmoodi ja et tükk sidus neid nii, nagu varem pole miski sidunud.” Väga ühtehoidev on Tätte sõnul ka Tallinna “Silla” trupp, kes andis esmaspäeval Linnateatri hooaja viimase siseetenduse.

Küsin Jaanilt, kas nüüd, kui tal on näitlejana hooaeg läbi, kavatseb ta maakoju Vilsandile sõita või osaleb suvelavastuse autorina proovides ja ootab esietendust. “Täna hommikul just vaatasin, et kalendri järgi võiksin praegu ära sõita ja oligi plaan, et kui hooaeg lõpeb, siis sõidan kohe Vilsandile. Aga südametunnistus ei lase, tunnen, et äkki on minust proovides veel abi.”

Idee teha muusikalavastus pakkus Tätte paar aastat tagasi ise Linnateatri peanäitejuhile Elmo Nüganenile välja. “Tookord oli mul mõte, et teeks ühe valusa loo narkootikumidest ja aidsist ja saingi peaaegu sellise tüki valmis,” räägib Tätte. “Andsin Olav Ehalale isegi mõned laulusõnad, aga siis hakkasin aru saama, et minu jaoks ei ole see kunsti teema – sellega peavad tegelema riik, valitsus ja meditsiin. “Kaotajad” on neljas variant nendest, mida olen alustanud. Idee ma võtan alati kuskilt mujalt tükist kaasa – selle, mis jääb kripeldama. “Sillas” on lause, kus Leele ütleb: “Kunagi ammu mõtlesin isegi nende päris karmide ja päris pahade peale, et mina suudaksin neist midagi muud teha ja maailm näeb siis, et nad on head ja õrnad ja mina leiaksin selle nende seest üles.” Usun, et see teema jäi mul seal õhku ja mõtlesin, et ta on väärt, et teha sellest terve tükk.”

Kuigi algselt oli plaan tuua lavale suvelugu noortele, ei pea Tätte “Kaotajaid” üksnes noortelavastuseks. “Kaotajate” muusika on selline, mis võib meeldida nii noortele kui ka neile, kellele Ehala looming on südamelähedane.

Sügiseks lubab Tätte Linnateatri jaoks veel ühe näidendi valmis jõuda, talvel aga plaanib hakata romaani kirjutama.

Triin Sinissaar, Linnateatri dramaturg