"Kui ma Jaanilt loo lõpuks kätte sain, ütlesin kohe, et "Kaotajad" on väga hea näidend, kuid mitte mingil juhul muusikali libreto. Nii on see pigem muusikalavastus, mitte muusikal," ütleb helilooja Olav Ehala, kellele "Kaotajad" on Linnateatris kuues suurem töö selles ?anris. Varasemasse aega jäävad Ehala ja Linnateatri koostööd märgistama "Sabata krokodill", "Jennifer ja Oliver", "Johnny", "Thil Ulenspiegel" ja "Burattino".

Jaanus Kulli

Esialgu plaanis Linnateater tuua välja klassikalise noortemuusikali, kuid peagi heideti see idee kõrvale. "Muusikali kui ?anri omapära on see, et seal ei saa olla palju sündmusi, primaarne on ikka muusika ning draama pool ja tegelaste psühholoogiline põhjendatus võib jääda tagaplaanile," selgitab Ehala. "Nüganen püüab seda ka niimoodi lavastada, et muusikanumbrid haakuksid looga võimalikult orgaaniliselt. Et me usuksime kõike, mis laval toimub. Mitte lihtsalt nii, et üks muusikapala järgneb teisele."

Teatri helitehnikutest tehti bänd

Näitlejate muusikalisi üles-astumisi saadab Linnateatri inimestest koosnev bänd. "See oli kindlasti õige valik, et ansamblit ei võetud väljastpoolt. See teeb ülesande veelgi raskemaks ja väljakutsuvamaks, aga oli siiski ainuõige valik," leiab helilooja. "Kergem olnuks võtta bänd väljast ja teha suve peale leping. Aga siis oleks kindlasti selgunud, et ootamatult on mõnel pillimehel vaja kuskil mujal mängida, see saadab oma keha, kes omakorda saadab oma keha. Õnneks on Linnateatris kaks väga toredat helimeest, keda sai rakendada pillimeestena. Nüüd on muusikat tegemas inimesed, kes ikka raudselt igal etendusel kohal käivad."

Nii otsustaski teater oma jõududega hakkama saada, mis tähendab mitut väljakutset mõnelegi näitlejale, kes peavad üles astuma näitleja, laulja ja ka pillimehena. "See on umbes nagu "Burattinos", aga siin on lavalolijate õlgadel veel suuremad ülesanded."

Ehala sai Tätte teksti kätte aasta algul, riburadapidi tulid ka laulutekstid. "Oli ikka esialgu jahmatus küll, et see tuleb selle suve etendus. Kui tulnuks muusikal klassikalises mõttes, poleks ma kuidagi jõudnud. Nüüd aga tuli lihtsalt jõuda. Kuigi teadsin, et Priit Pärna uuele filmile "Karl ja Marylin" tuleb samuti muusika kirjutada. Õnneks jõudsin teatrietenduse jaoks põhinumbrid enne valmis, kui hakkasin filmiga tegelema. Kui sul on ikka täht-ajakirves kuklas, pole kuskile taganeda. Olin lihtsalt sunnitud jätma akadeemias mõne õpetamispäeva vahele, mille üle tudengid tõenäoliselt väga kurvastasid," muigab Ehala.

"Ja ega ma ühtegi uut asja prauhti hakkagi tegema. Aga alateadvus töötab kogu aeg. Kevadel läheb vara valgeks, uni on kella viie ajal läinud ja siis saad aru, et alateadvus töötab vahetpidamata nii teatri kui ka filmi alal. Lõplik kirjapanemine toimub umbes nädalaga, pluss filmi puhul muusika salvestamine. Eelnev haudumine võtab kõige rohkem aega, aga kui idee munast välja koorub, siis selle küpseks saamine läheb juba päris kiiresti."

Üks "Kaotajate" pala on samuti juba salvestatud ning augustiks peaks saama valmis ka helikandja. "Et sellest lavastusest mingi märk maha jääks."

Uus väljakutse - raekoja juubel

Ehala sõnul pole vahet, kas kirjutada muusikat filmile või teatrile. "Ei ütleks, et üks teisest lihtsam oleks, kannatused ja piinad jäävad ikka tegija enda teada ja ununevad peagi. Varsti hakkad jälle ootama uut võimalust ennast sundida ja piinata."

Mis on uus võimalus? "Järgmisel aastal saab Tallinna raekoda 600aastaseks ja selle puhul on plaanis üks muusikaetendus, mis põhineks mingil Tallinnaga seostuval legendil või tõsilool, kus oma osa on ka raekojal," valgustab Ehala tulevikuplaane.

"On veel otsustamata, kas seda etendatakse Raekoja platsil suurele hulgale publikule paar-kolm korda või tehakse väiksem ja kammerlikum etendus raekojas ja mida saaks mängida mitu aastat. Sellesse projekti on kaasatud ka lavastajana Jaanus Rohumaa, praegu on veel lahtine, kes loo kirjutab. On olnud juttu Jaan Tättega, aga lõplikku sõna pole ta veel öelnud. See on siis üks asi, mis peaks kevadeks valmis olema."

Jaan Tätte: "Mul on nii palju toredaid plaane!"

See Jaan Tätte tekst, mis laupäeva õhtul Linnateatri suvelavastuses "Kaotajad" publikuni jõuab, on näitemängu neljas variant. "Proovisin mitut varianti, nii et see on neljas katse, aga tekst, mis lõpuks paberile jäi, on tegelikult ikka sama mis algselt paberile jõudis, ehk paar protsenti on muudatusi," ütleb näitlejast dramaturg Tätte.

Näitlejast dramaturg või dramaturgist näitleja? See on valus küsimus nii Jaanile kui ka Linnateatrile. "Näitleja Tättest ei saa küll esialgu midagi," kinnitab ta vaid. Jaan teab aga seda, et ettepanekule kirjutada järgmiseks aastaks Tallinna raekoja 600. aastapäeva puhuks uus näidend ütles ta ei. "Ei jõua seda teha. Mul on nii palju muid toredaid plaane. Uurisin küll natuke Tallinna ajalugu ja legende, mille põhjal saaks näitemängu teha, aga ei leidnud sealt peale selle verekivi legendi midagi, mis mind oleks erutanud. Nii ma ütlesingi siis lavastaja Jaanus Rohumaale, et minust jääb see lugu kirjutamata."

Millised on need suured ja toredad plaanid, mis Jaanil silme ees terendavad, jätab ta enda teada. Tunnistab vaid, et sügisel hakkab ta peale Linnateatrile lubatud uue näidendiga ja pärast seda võtab ette juba ammu peas mõlkunud romaani. "Ei tahaks öelda, et see on just nüüdisaegne Nipernaadi, küll aga katse millestki välja hüpata."