Linnateatri “Kaotajad” sõidavad oma teemade ja tegijate põlvkondade poolest mööda viimast kolme aasta-kümmet. Metsarahus toimunud kahe vastandliku inimrühma kokkupõrke näitamine veab kaasas erinevaid kunstitähenduse probleeme.

Lavastuses on 1970-ndate hõngu, kuigi sotsioloogiliselt oleks tegu justkui tänase päeva esimese ja teise Eestiga. Metsas matkav tudengite rühm põrkab pärast laagriplatsi üleslöömist kokku veidi vanemate äriinimestega. Lavastuses kasutatakse mustvalget süĻeeskeemi, mis sobiks ideaalselt Lääne-Euroopa või Ameerika seitsmekümnendate vasakradikaalsesse teatrisse, kus kurjad kapitalistid ahistavad hingestatud hipisid.

Et mängus on ka muusika, siis on selline mustvalge raster kasuks, muusikalides ju toimetavadki peamiselt head ja halvad. Ka Olav Ehala muusika on oma kõlapildi ja helilooja isikupäraga kinni seitmekümnendates. “Kaotajate” laulud ei ole suvaliste kultusšlaagrite pikendus, vaid tõsine töö, millel helilooja oma kindel firmamärk.

Muusika oluline roll

“Kaotajad” ei pretendeeri muusikali staatusele, kavalehel seisab “muusikalavastus” ehk näitemäng lauludega. Ometi on muusikas rohkem dramaturgilist ülesehitust, kui oli näiteks Nukuteatri menukas “Riskis”. Muusika roll ei ole üksnes saatev, vaid läbi laulu areneb tegevus, liigub edasi lavastus. Kõik on laval väga klaar, lugu jookseb Elmo Nüganeni tugeva käe dirigeerimisel laitmatult.

Selgelt areneb ka kahe vastandliku rühma esindajate armastus esimesest silmapilgust. Rikkurite jõugu ninamehe Ralfi (Marko Matvere) ja blondi tudengineiu Pille (Evelin Pang) salapärane vastastikune tõmme just lauldakse publikule selgeks. Armastus, mis lihtsalt tuleb, hoolimata sellest, et oma poiss või türduk siinsamas käekõrval olemas.

Väikest viisi mängivad Ralf ja Pille “Romeot ja Juliat”, antud juhul oleks õigem öelda pigem “West Side’i lugu”, mis lõpeb samamoodi traagiliselt, kurb lahendus peidus algses kahe rüh-ma konfliktis.

Tegijad on keskealised

Lavastusel pole mõtet, kui see ei leia oma õiget auditooriumi – gümnasiste ja tudengeid. Esi-etendusel viibinud keskealistele paksudele jäävad “Kaotajate” küsimused ja vastused vast naiivseks. Inimesed teatris ja teatri ümber räägivad kogu aeg, et noor publik on tore ja kõige toredam on just see “Kaotajate” võimalik publik – teismelised. Paraku on nende noortelavastustega nii, et tegijad on ka siin keskealised ja neile on noortelavastuste tegemine vast vähemalt sama raske nagu kodus teismeliste lastega rääkimine.

Kas võtavad noored omaks “Kaotajad” ja eriti selle noorte seltskonna? See, et Jaan Tätte on nad välja mõelnud noorsoole ilmselgelt ebatüüpiliste helge-naiivsete antialkohoolikutena, polegi äkki halb, dialoog kipub eitamistest kergemini algama.

“Kaotajate” tegemine suvelavastusena leidis õigustust vaid lõkke tegemisel. Sama lavastust saaks ilmselt sobivas siseruumiski (Salme kultuurikeskus, Linnahall?) etendada.

Siseruumidesse sobiks hästi ka kujundus, mis loob ootamatul aga veenval viisil metsamaastiku hoopis betoonsammaste rägastikust. Ruum, valgus ja heli elasid tegevusele kõik kaasa vaatemängulisel moel, nagu see muusikalavastustes olema peabki. Ja ka laulmises oli linnateatrilikku perfektsionismi – musitseeriti täie raha eest.

Andres Laasik