Kaks Laia tänava teatrit oleksid läinud nädalal võinud sooritada uhke ühisrituaali, ühe lavastuse matused ja teise ristsed. Reedel mängiti Nukuteatri suveõues viimast korda noortemuusikali "Risk", laupäeval esietendus Linnateatri lavaaugus muusikalavastus "Kaotajad".

Jaan Tätte, Olav Ehala ja Elmo Nüganeni "Kaotajad" ei mõju noortelavastusena, aga sobib "Riski" mantlipärijaks. Ühisnimetajaks sõnum, et elu pole süüdimatu kinofilm, igal teol ja mõttel on tagajärg.

Head, pahad ja iroonia

Esimest korda teevad ühistööd kirjamees Jaan Tätte ja lavastaja Elmo Nüganen. Tulemuseks põnev ristumine.

Tätte loodud maailma mõtlik, küsiv siserütm muudab Nüganeni hoogsa lavastajakäekirja hillitsetumaks, vabaõhulavastuses näib see harjumatu.

"Kaotajate" vallutavaim osa on Olav Ehala võrratu muusika elavas ettekandes, bändiks kogu näitetrupp. Laul ja pillimäng võluvad eheduse säraga.

Üks arengukurvidega peategelasi, Evelin Pange Pille, süttib ja sütitab just vaimustavalt esitatud lauludes.

Pealtnäha hirmlihtsa loo sisse peidetud salakihid, muu hulgas paroodilisus (film, muusikal, elu…), annavad võimaluse distantsi hoida.

Metsas põrkuvad kaks leeri, "head" ja "pahad", on vaimukalt kirjutatud ja lavastatud. Iir Hermeliini kalkhall betoonkujundus määrab tähendusevälja: metsalagendiku kohal võimutseb linn.

Dünaamiline lavaruum ja valguskujundus vangistavad. Mängu laadi toetab või lausa dikteerib kostüümide kontrast: "pahade" erkvalged riided, mille kõrval "heade" looduslik kaitsevärv luitub.

"Häid" eksponeeritakse algul ülikoomiliste jobukestena, eriti mõnusa rolli loob Andres Raag (Toomas). Samas mõjub nende süüdimatu naivism heidutavalt. "Pahade" juhthundi Ralfi mängib Marko Matvere oma jõulise näitlejaväega kuratlikult kütkestavaks, maitsestab rolli terava irooniavürtsiga.

Saatuslik loogiline lõpp

"Kaotajate" põhikonflikt ei teki minu arust kahe leeri vahel, vaid inimese sees - oma elutunnetuse ja pärisloomuse reetmise tõttu.

Huumor ja ohutunne põimuvad lakkamatult, saatusliku lõpuni, mis on prognoosimatu, aga neetult loogiline.

"Kaotajate" tekst haakub Jaan Tätte varasemate näidendite ja laulusõnadega. Rolfi "Vaid kõrgelt lendame…" toob meelde "Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt…"

Mälus kumiseb ka "Ma lihtsalt valvan telgi taga…" Mis minuga juhtub, kui lennukõrgus pole enese määrata? Kui telgi taga valvamine saab kuriteo kaassüüks?

Linnateatri lavastus "Kaotajad"

• Tekst ja laulusõnad Jaan Tätte, helilooja Olav Ehala

• Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Iir Hermeliin

• Osades Evelin Pang, Marko Matvere, Andero Ermel, Argo Aadli, Rain Simmul, Andres Raag jt.

Esietendus 31. mail Lavaaugus.

Kaotajad julgevad küsida.

Pille-Riin Purje

teatrikriitik