Proovid Linnateatris lavastusega I. Turgenevi "Isad ja pojad" on jõudnud lõppjärku. Lavastaja Adolf Šapirot tuntakse Eestis hästi. Ta on siin teinud viis lavastust. Ta käib siin sageli, tal on siin palju sõpru – veel rohkem aga tänulikke vaatajaid.

Adolf Jakovlevitš, intervjuus, mille andsite üsna varsti pärast seda, kui olite 1992. aastal kaotanud oma teatri Riias, Riia Noorsooteatri, rääkisite, et teil on vaid kaks teed: kas luua uus teater või lavastada igal pool. Kuidas läheb praegu – kus elate ja töötate?
Elan Moskvas. Oma teatrit mul ei ole. Jõupingutused selle loomiseks nõuaksid liiga palju aega. Kulutan oma jõu parem lavastamise peale. Põhiliselt tegutsen Moskva Kunstiteatri ja Oleg Tabakovi teater-stuudio juures, üsna hiljuti lavastasin Samaaras Brechti "Ema Courage'i", aga töötan ka teistel maadel.

Mis aitas teil raske olukorraga toime tulla? Seda, mis juhtus Riia Noorsooteatriga, ei saa ju kuidagi teisiti nimetada kui katastroofiks. Ühes intervjuus olete rääkinud meeleheiterahust, teisest sain teada, et inimestes võlub teid kärsituse puudumine, sebimisest hoidumine – mõistan seda sisemise põhjalikkuse, usaldusväärsusena.
Kui täpne olla, aitas mul asjast üle saada kaks asjaolu. Esiteks, kasvatan ennast mitte vastu võtma elulisi katastroofe kui midagi ebaloomulikku. Neid tuleb võtta lahutamatu elu osana ja mitte vihastada. Siis kaob kõrkus ja pole halamist kurva saatuse pärast. Me ju ei vihasta, kui torm puid maha murrab. Kui mõtled, et elu on ainult lillepidu, siis muidugi tekib protest, mõttetu mäss negatiivsete eluilmingute vastu. Ei tahaks nendega leppida. Aga jaapanlased muudkui elavad oma saartel ja aeg-ajalt tuleb ette maavärinaid. See on kohutav, aga pole kellegi peale tige olla.

Tuleb meelde jätta, jaapanlase stoitsismi läheb ehk teinekord elus endalgi tarvis.
Stoitsism on üldse üks tähtis asi. Teine, mis aitas välja tulla, on oma murede kõrvutamine teiste omadega. Oma teatri kaotamine on vaieldamatult hirmus, kuid on see võrreldav Tšetšeenia sõjaga?

On tõestatud, et kui inimene püüab teist aidata, saab ta kusagilt jõudu juurde, tekib lisaenergia.
Mina ei üritanud kedagi aidata. Kui soovite, ütlen, mis mind veel aitas: olen mees – tähendab, tuleb vastu pidada.

Riias töötamise ajal lavastasite teistes teatrites, ka välismaal, nii et rändre?ssööri kogemus oli teil ajaks, mil teist sai vabakutseline, olemas. Kas vabakutselise staatus on teile vastuvõetav või on see siiski ebamugav?
Nüüd olen juba harjunud, aga alguses oli ebamugav küll. Kui mul oli oma teater, siis ma ringi ei rännanud. Vahel harva käisin kuskil lavastamas, kui kutsuti. Uuel olukorral on omad plussid ja miinused. Elada tuleb võimaluste paljususega arvestades, nagu on öelnud Goethe. Kui töötad ühes teatris, siis on muidugi huvitav ennast võõral territooriumil proovile panna, lavastada teisel maal, teiste näitlejatega. Kui lavastad paljudes teatrites, tahaksid, et su tööd oleksid koondatud ühte kohta ja poleks mööda lavasid laiali pillutatud. Tahaks ka oma lavastusi näha, et nad ei elaks omaette oma elu. Vaadake, koduses raamatukogus on teil kõik raamatud käe-jala juures. Vahel aga ei leia kodust seda, mis on olemas maailma paremates raamatukogudes.

Kes on praegu teie kunagises Riia Noorsooteatris koha sisse võtnud?
Mul oli ju kaks truppi, kaks maja samas tänavas. Ühes on baptistid, teises aga Uus Teater – Jaunas teatris.

Kuidas valite näidendi? On see nagu ilmutus? Äkitselt on selge: nüüd pean lavastama nimelt selle tüki.
Ilmutus – see pole minu sõna, liiga kõrgelennuline. Nagu ütleb Turgenevi Bazarov: "Vend Arkadi, ära räägi nii ilusasti!" Näidendeid on palju, aga valik – sellega on alati häda. Praegu toon lavale "Isad ja pojad", kuid ma ei lavasta ju selleks, et näidata, kuidas elati Turgenevi ajal. Kui ma poleks tajunud, et närvid, mida puudutab Turgenev, on väljas ka meil, poleks ma seda tööd ette võtnud. Ma pole ju etnograaf, ja teater pole ajaloomuuseum, kuigi, teatud mõttes on ta ka seda. Kõige tähtsam on leida otseside, kontakt saaliga. Lähtun ju iseendast, minagi tunnen sama, mis iga teine inimene saalis. Kui püüan kinni, et probleemid ja tegelaste mõtted kajavad meie ajas ja minus vastu, siis peavad nad ka publikult vastukaja leidma. Väljad peavad kattuma – seepärast ühed näidendid kaovad lavalt, teised tulevad tagasi. Elame muutuste ajal, eri põlvkondadel on üksteise mõistmisega raskusi. Ka Turgenevi romaanis käib tegevus murrangulisel ajal: alanud on reformid, ilmunud on "uued inimesed", keda "isade" põlvkonnal on raske mõista. Aga lavastus ei räägi ainult sellest. Pigem sellest, et elu on kõrgem igasugusest ideest, kõrgem meist endist.

Ühes intervjuus vastandati Turgenev Tšehhoviga. Kui rääkida kuulsast tšehhovlikust alltekstist, siis – iga suure kirjaniku puhul on ju alltekst olemas.
"Isade ja poegade" kallal töötades tegin ühe avastuse: see romaan on Tšehhoviga tihedasti seotud ja on isegi teda mõjutanud. Tšehhov on Turgenevi romaani kohta arvamust avaldanud, nimetades seda "hunnituks raamatuks", mis on hillitsetud Tšehhovi kohta väga kõrge hinnang. Selle üle mõtiskledes meenus mulle "Kajakas", kus dramaturg oleks nagu jagunenud kaheks, andes osa oma mõtetest Trigorinile, teise osa Treplevile. Kas mäletate, Trigorin lausub: "Kirjutan raamatu valmis, aga publik ütleb, et Turgenevi "Isad ja pojad" on parem." Olen veendunud, et need on Tšehhovi enda sõnad. Teda veetles ilmselt, kui jätta kõrvale teose kunstiline väärtus, romaani tegelane Bazarov – kui raznotšiinets, ameti poolest arst jne. Mis aga puutub allteksti, siis ei saa loomulikult ükski hea kirjanik kirjutada nii, et seda ei ole. Ka elus ei tarvita me suhtlemisel mitte sõnu, vaid allteksti. Tekst teenib sama hästi nii mõtte väljendamise kui selle peitmise eesmärki.

Olete rääkinud "oma näitlejast", keda iseloomustab improvisatsioonilisus, partneri arvestamine, ebatüüpiliste lahenduste otsimine, elav mõistus ja fantaasia. Lavastate Linnateatris juba kolmandat korda. Kas selle teatri esteetika ja näitlejate tase vastab teie nõudmistele, on need teile lähedased?
Jah, mulle on südamelähedased Linnateatri esteetika ja siinsed näitlejad, aga mulle on lähedased ka Mikk Mikiver, Aarne Üksküla ja Lembit Peterson – sellepärast ma siia sõitsin ja nende näitlejatega tööd teen. Kõike seda, mis öeldud, hindan ma näitlejas väga. Lisan: mulle on tähtis, et näitleja valdaks tunnete teisenemise kunsti; et ta oskaks traagilises näha naljakat, naljakas – traagilist, argipäevases – ajatut. Oluline on, et näitleja oskaks värve sulandada, valdaks pooltoone, kui soovite.

Tean, et Bazarovit mängib Marko Matvere, Arkadit aga Indrek Sammul. Üritaks ka teisi ära arvata, alustan isadest: Aarne Üksküla – Arkadi isa, Mikk Mikiver – tema vend, Pavel Petrovitš, ja Lembit Peterson on Bazarovi isa. Ilmselt mängib Odintsovat Epp Eespäev, aga kumb imetlusväärne karakternäitleja, pean silmas Anne Reemanni ja Piret Kaldat, mängib Kukšinat, kes aga Bazarovi ema, ei oska öelda. Raske on ka arvata, kellele andsite Katja osa.
"Isade" osas, väikse parandusega, on kõik õige – Bazarovi isa on tegelikult Aarne Üksküla ja Arkadi oma siis Lembit Peterson. Odintsova arvasite ära, Kukšinat mängib Piret Kalda, Anne Reemann aga Bazarovi ema. Katjat kehastab lavakunstikateedri tudeng Hele Kõre.

Kui romaani uuesti üle lugesite, kas otsustasite kohe, kes millist rolli hakkab kehastama?
Kõigepealt pakkusin treatrile Turgenevi romaani, siis alles hakkasin rollide jaotamise peale mõtlema. "Isade" osatäitjad olid kohe teada, mõned teised ka. Instseneerisin ju ise, nii et võtsin näitlejate omapära arvesse; tähtis pole aga väline sarnasus Turgenevi kirjeldatud persooniga, vaid sisemine tüpaa?.

Kas teie meelest mahub Odintsova naiskujude traditsioonilisse raami või on tegemist erilise, haruldase naisega?
Pole ta mingi haruldus, eriti kui meelde tuletada näiteks "Onu Vanja" Jelena Andrejevnat või siis teisi Turgenevi kangelannasid.

Paljude Turgenevi naistegelaste prototüübiks oli Paulina Viardot…
Selles asi ongi, Turgenevi komplitseeritud armastus Paulina Viardot' vastu kajastus kahtlemata Odintsova kujus. Lõppude lõpuks kirjutab kirjanik ju kogu aeg ühte raamatut, tal on oma murede saar, mida asustavad tema mõtted ja tunded. Tegelaskujud võivad olla küll äärmiselt erinevad, kuid mõtete ring jääb samaks.

Odintsova on huvitav oma ettearvamatuses: ta tahab armastada, aga on väga ettevaatlik, teda tõmbab kuristikku, aga oleks hea, kui oleks käsipuu, kust kinni hoida.
Me kõik tahame seda.

Bazarovi surivoodil vilksab tal peast läbi: "Ma siiski ei armastanud teda." Ta ei mõista ka ise ennast lõpuni.
Selle romaani tugevus on selles, et igas tegelases käib siseheitlus. Kui karakter on õnnestunud, on temas alati saladus peidus. Kui naine on mõistetav, ei köida ta kedagi, esimeses järjekorras publikut.

Kas meeste ja naiste psühholoogia on teile ühtmoodi hõlmatav?
Naised pakuvad rohkem huvi, meestest tean ma rohkem.

Kui teiega kohtumise kokku leppisin, ütlesite, et teile võib helistada kuni poole kolmeni öösel, sest kirjutate pärast proove raamatut. Mis raamat see on? Olete kirjutanud raamatud "Vaheaeg" ja "Nii sulgus eesriie", aasta tagasi rääkisite raamatust, mille tööpealkiri oli "Üksildane Stanislavski".
Selle kallal ma töötangi, juba ammu, tassin igal pool oma kompuutrit kaasas. Raamatut kirjutan kirjastuse Vagrius tellimusel. Alguses arvasin, et tuleb nii 250 lehekülge, aga need on juba valmis ja paistab, et olen alles poole peal. Tuleb paks raamat, oma 600 lehekülge. Annaks jumal, et sellega valmis saan.

Mulle küll ei meeldi urgitseda, aga siiski: Stanislavskist on juba nii palju kirjutatud ja räägitud, mida on teil siin avastada? Võibolla tema üksildus?
Lõplikult saab sellele küsimusele vastata siis, kui raamat on valmis. Kui mul poleks olnud lootust, et kirjutan "oma Stanislavskist" – tahtsin alguses selle pealkirja panna, aga siis tuli meelde, et Tsvetajeval on juba "Minu Puškin", ja ma mõtlesin ringi –, poleks ma seda ette võtnud. Teil on õigus, üksinduse teema on arutuse all. Määratlus "üksildane Stanislavski" on paradoksaalne, kui võtta arvesse, et Stanislavski, kes asutas Kunstiteatri, ju lausa elas seal, ümber tema keerles alati inimesi, ta oli teatrielu keskpunktis, eluajal tunnustatud jne. Loodan, et raamat vastab teie küsimusele. Muuseas, olen lõputult õnnelik, et Eestis anti välja minu raamat "Nii sulgus eesriie" ja et seda loetakse. See teeb südamele rõõmu.

Arvan, et teisse suhtutakse siin suure lugupidamise ja austusega, ütleksin isegi – õrnusega.
Võibolla küll, sest tajutakse minu suhtumist.

Kas võib öelda, et siin on teie väike kodumaa?
Olen alati rõõmus, kui saan Tallinna tulla. See on lõpmata ilus linn, pean seda üheks ilusaimaks, unikaalseimaks linnadest. Kui rääkida Põhja-Euroopast, siis läheb mulle tegelikult korda ainult kaks linna: Tallinn ja Kopenhaagen. Omanäolisusega. Tallinn on – kaunitar, kellega kunagi ära ei harju. Lähen proovi ja ei jõua küllalt imetleda – see on kunstiteos, mitte linn. Linna peal jalutades saan esteetilise elamuse. Rääkimata sellest, kui palju on siin sõpru, kellega on mu elu seotud.

Olete sageli rääkinud oma õpetajaist: kõigepealt oli Nikolai Akimov, siis Maria Ossipovna Knebel. Kes tänastest lavastajatest on teile lähedane – maailmatunnetuse, teatri mõistmise poolest – ja vastupidi, kes erineb, kuid äratab huvi?
Nii lähedaseks, kui oli Anatoli Vassiljevitš Efros, ei saa enam keegi. Ta ei ole kuhugi minevikku jäänud, sest oli mu vanem sõber. Erakordne lavastaja, kellele mõtlen austusega iga päev. Väga kalliks pean Pansot, kui Eestist rääkida. Elmo Nüganen on huvitav, tema lavastustes, eriti "Pianoolas", näen mulle professionaalselt lähedasi jooni. Kes erineb järsult, kuid pakub huvi? Näiteks Ljubimov, omal ajal, Sturua, Nekrošius.

Olete koos töötanud Innokenti Smoktunovskiga. Millisena ona ta teile meelde jäänud?
Kunstilise isiksusena. Kirjutasin temast ka oma raamatus. Teate, ma ei armasta igasugu lugusid sellest, mis proovide ajal kõik juhtus, ma ei taha vaatajat või lugejat kööki juhatada. Paljugi, milline ta võis olla: vihane, tige või naljakas, on sel mingit tähtsust? Ja miks peaks see kõiki huvitama? Teine asi on see, kes ta oli kunstnikuna. Üksipulgi kunstniku eraelu arutades madaldame ta tõusiku tasemele. Mäletate, Puškin ütles Byroni kohta: jah, ta on alatu ja vääritu, aga mitte samal kombel kui teie, tõprad – vaid teisiti.

Praegu on igat sorti mälestused erakordselt populaarsed, kõiksugu rämps tuuakse lugeja ette, iga viimane kui eraeluline üksikasi. Ülemvõim on kollase ajakirjanduse, reklaami käes. Päris hirmus aeg…
On igasugused inimesi. Ühed on normaalsed, eelistavad intiimseid asju ajada omaette, sest et tunnistavad eraelu sünonüümina – intiimsust. Teistele aga meeldib "armatseda" avalikult, et kõik neid näeksid. Ma saan aru, mida te silmas peate, aga, jumala eest, aja üle kaevata on igav. Aeg on meile antud, ja on selline nagu on. Ja sellisena tuleb seda ka võtta, sellega võidelda on mõttetu. Alati jääb võimalus astuda kõrvale sellistest asjadest, mis pole vastuvõetavad. Mitte osaleda. Ka varem oli selline aeg. Räägite elu negatiivsest küljest, aga enne väljendus see negatiivsus milleski muus, mis oli palju hullem. Lõppude lõpuks saab ju alati valida: kui reklaam ei meeldi – pane televiisor kinni. Aga aega tuleb võtta kui jumalikku õnnistust, see on meile kingitud. Me pole seda ise valinud ja teist meile ei anta.

Olete töötanud ka Ladina-Ameerikas, lavastanud Nicaraguas "Kirsiaia", Venezuelas Gogolit. Kas ladinaameerika näitlejad erinevad millegi poolest teistest rahvustest näitlejatest?
Seda küsitakse minult tihti ja mul on vastus valmis: kogu maailma halvad näitlejad on kõik ühtemoodi halvad, head näitlejad aga on head igaüks isemoodi. Muidugi, on rahvuslik eripära, aga see pole määrav, muidu ei saaks me üksteisest aru ja poleks võimalik koos töötada. Kõigil inimestel on ühesugune psühhofüüsika, muidugi tuleb arvestada omapära koefitsiendiga, kuid see väljendub ennekõike proovide metoodikas. Aga temperament – see on juba teine jutt.

Kuidas ladinaameeriklased vene klassika vastu võtsid?
Arvame millegipärast, et teised pole meie moodi. Aga kuidas siis meie võtame vastu Molière'i, Shakespeare'i? Asi pole ju selles, et ladinaameerika näitlejad pole kunagi näinud kirsse. Seal kirsipuud ei kasva. Võtsin kaasa kirsikompoti, et nad näeksid, värskeid kirsse ju sinna kohale ei vii. No aga kui meie lavastame Williamsi "Iguaani ööd", siis pole meiegi kunagi iguaani näinud. Kuid me saame aru, et see näidend ei räägi mitte iguaanist, nagu ka "Kirsiaed" pole kirjutatud kirssidest. Kirsipuid neil küll pole, see-eest on aga banaanipuud, banaanisalud, ja nad teavad, mis tähendab kaotada oma kodu, oma salu.

On teil oma meetod, kuidas autori tunnetus, teose atmosfäär näitlejani viia? Või on see saladus?
Ei ole. Põhiline meetod on olla ise vaba, mitte koolmeisterdada, vaid avastada koos näitlejaga ajastu, aeg. Näitleja loob laval, mina näitleja kaudu. Nad peavad tundma, et ma pole mingi mentor, kes tuleb ja teatab: "Tehke ainult seda, mis mina ütlen." Ma võtan koos nendega mereretke ette.

Vene Draamateatri "Idioodi" proovides ütles lavastaja Jerjomin näitlejatele: "Romaani ärge lugege, see pole kohustuslik."
Mul on raske teise re?issööri eest midagi kosta, võibolla ütles ta seda sellepärast, et näitlejad ei satuks stampide mõju alla, ei lähtuks romaani üldlevinud tõlgendusest. Fraas, mis on kistud välja proovi kontekstist, lavastuse loomisprotsessist, ei ütle mitte midagi. Seda on täpselt sama raske mõista kui lavastaja proovis tehtud märkmeid. Vahel pane lausa imeks: täna räägib üht, aga eile rääkis risti vastupidist. Mingi täielik jama. Isegi Stanislavski või Meierholdi puhul oleks tulnud proovis istuda ja kuulata, miks nad just sel momendil selle fraasiga lagedale tulid. Ka mina võin tulla proovi ja näitlejatele öelda: "Teate mis, ärge hakake lugema, teeme etüüde." Aga kolme nädala pärast, kui etüüdid on tehtud, ütlen: "Nüüd lugege romaan läbi."
Olete kunagi öelnud midagi sellist, mida ei saa enesele lubada mitte igaüks. Tsiteerin: "Tõeline vabadus tuleb kätte siis, kui kasutad õigust omatahtsi väljendada seda, mida dikteerib tunne."
Tuleb jõuda sisemise vabaduseni. Tegeleda enesekasvatusega. Kui rääkida professionaalse külje pealt sellest, millega tegelen mina, siis peab ütlema, et vabaduse seisund nõuab igapäevast treenimist. Lavastaja peab saavutama vabaduse nagu näitlejagi, sest pole midagi värdjalikumat kui ahistuses, vabaduseta lavastaja, kes nõuab näitlejatelt vabadust.

Meenub üks teie esinemine Eesti teatriliidus, kus tunnistasite siiralt ilma eputamata, et õpite kogu elu ja et uut tööd alustate tõdemusega: ma ei tea.
Niipea kui pole enam himu õppida – tuleb ära surra. Elu püsib huvi najal. See on kõige alus. Praegu teeme Turgeneviga proove. Kuidas mängida armastust? Tuleb mängida huvi. Huvi teise inimese vastu, tema mõtete, huulte, maailmavaate vastu – kõige vastu temas. Jah? Mina olen selline – aga milline oled sina? See tähendabki armastada elu. Ma pole ju mingi poisike, kes liblikavõrguga välja peal liblikaid taga ajab, või mõni täkk, kes instinkti sunnil hirnudes ringi kappab. Aga võin formuleerida: armastus elu vastu on – huvi elu vastu. Ja kui huvi kaob, siis tuleb leida asendaja, uus huviobjekt.

See pole kõigile jõukohane. Loomeinimesed kalduvad rohkem paanitsema, langevad meeleheitesse, vaata et letaalse lõpuni…
Ma saan aru, eriti puudutab see näitlejaid. Enamik inimesi käib tööl, et ära elada. Näitlejad aga mängivad teatris eneseväljenduse vajadusest, mitte raha pärast. Kui nendelt võtta nende peamine eluline huvi, on neil raske enesega toime tulla. Olen kogu elu teatriga seotud olnud…

Aga kui see võimalus äkki kaob?
Siis hakkaksin teatrist kirjutama või katsuksin midagi puust voolida. Muidugi, tuleb ka ette traagilisi juhtumeid, kus inimene ei suuda end teises elemendis leida. Mina töötasin 30 aastat ühes teatris, kõik minu huvid olid koondunud selle teatri ümber. Siis aga kukkus kõik kokku ja ma pidin leidma uued huvid. Küll samuti teatri vallas, kuid juba korrigeeritult. Varem ei kuulunud minu huvisfääri ainult lavastamine, minu ellu kuulusid üksteisega tihedalt seotud inimeste huvid ja mured.

Adolf Jakovlevitš, näen teis inimest, kes teenib inimeste ühendamise eesmärki. Olen kindel, et kui kunstnik teeb oma tööd hästi, pole tähtis, mida ta loob – olgu see suurepärane muusika, lavastus või pilt –, ühendab ta eri rahvusest inimesi. Eestis olete teie see, kes, seadmata seda eesmärgiks, ühendate eesti ja vene kultuuri.
Vene kultuur, eesti kultuur või ka armeenia kultuur on väga väärtuslikud ja olulised, ainult et rõhk peab olema sõnal "kultuur", sest selle poolest ta kultuur ongi, et ühendab inimesi. Muidugi pole ma enesele seesugust missiooni formuleerinud, mitte mingil juhul. Ma lihtsalt armastan eesti teatrit, armastan oma sõpru, mulle meeldib koos nendega tööd teha ja proovin teha nende jaoks midagi head. Võibolla käin siin sellepärast, et saan neilt midagi vastu? Kui selle kõige tulemusena lähenetakse üksteisele ja paraneb teineteisemõistmine, siis… suur tänu. Ma olen selle üle õnnelik.

Vestles
NIINA KOTSARENKO
Vene keelest tõlkinud
AILI KÜNSTLER

--------------------------------------------------------------------------------

20. märtsil esietendub Tallinna Linnateatri Põrgulaval Ivan Turgenevi "Isad ja pojad". Lavastaja Adolf Šapiro (Moskvast), kunstnik Andris Freibergs (Riiast), kostüümikunstnik Kristine Pasternak (Riiast), valguskunstnik Gleb Filštinski (Peterburist) ja muusikaline kujundaja Riina Roose. Armastatud vene klassiku kuulsaima romaani järgi valminud näitemäng on emotsionaalne ja siiras lugu kahe põlvkonna erinevast maailmanägemisest. Taas kord leiab tunnistust tõdemus, et maailmas on kaks asja, mille ees iga inimene on relvitu – armastus ja surm.
"Isad ja pojad" on Šapiro kolmas lavastus Linnateatris. 1971. aastal tõi ta toonase Noorsooteatri trupiga välja Tšehhovi "Kirsiaia", 1997. aastal avas Brechti "Kolmekrossiooperiga" vastvalminud Põrgulava. Osatäitjate hulgas on seekord lisaks Linnateatri oma näitlejatele ka külalisi: noorema põlvkonna, Marko Matvere ja Indrek Sammuli kõrval astuvad üles Lembit Peterson, Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla. Kaasa teevad veel Epp Eespäev, Külli Teetamm, Hele Kõre (kõrgema lavakunstikooli XX lennust), Anne Reemann, Rain Simmul, Piret Kalda ja Allan Noormets.
Adolf Šapiro on Eestis lavastanud veel A. Tšehhovi "Kolm õde" Eesti Draamateatris (1973) ja E. Albee' "Kes kardab Virginia Woolfi?" Pärnu teatris (1977).

Niina Kotsarenko
Vene keelest tõlkinud Aili Künstler