Täna esietendub Linnateatris rahvusvahelise kuulsusega teatrimehe Adolf Šapiro lavastus "Isad ja pojad". Lisaks Linnateatri näitlejatele astub selles Ivan Turgenevi romaani põhjal valminud töös lavale eesti teatri raskekahurvägi: Mikk Mikiver, Lembit Peterson ja Aarne Üksküla.

"Ma ei tule siia tööle kunagi raha pärast," tunnistas Šapiro, kes viimati lavastas Eestis viis aastat tagasi. "Mulle makstakse mu tööde eest Moskva kunstiteatris rohkem ja välismaal veel kaks korda rohkem. Tulen siia sellepärast, et mul on siin hea. Siin on näitlejad, kes on mulle hingeliselt kallid. Paljudega on seotud terve mu elu."

Adolf Šapiro, kui raskelt õnnestus teatrit veenda lavastama võrreldes Tolstoi või Dostojevskiga Eestis suhteliselt vähe tuntud Turgenevi romaani "Isad ja pojad"?
Polnud üldse raske. Istusime Elmoga (Nüganen) ja arutasime, mida ma tegema hakkan. Kui Elmo ütles, et see võiks olla vene klassika, pakkusin kohe Turgenevi "Isad ja pojad". Võtsin järelemõtlemisaega, sõitsin Moskvasse, lugesin romaani veel kor-ra üle ja kinnitasin oma valikut.

Ei ütleks, et Eestis Turgenevit ei tunta. Näitlejad olid enne proovide algust romaani lugenud.

Mil määral on lavastuses Turgenevi romaani ideoloogilist tasandit, mis väljendus 19. sajandi Venemaal nn läänlaste ja slavofiilide vaidlustes?
See huvitab mind vähe. Mind huvitavad Turgenevi tegelased nende väljamõeldud ideede pärast, mida nad püüavad elus rakendada. Samas ei saa ükski väljamõeldud idee olla elust tähtsam. Endale ideed sugereerinud "Isade ja poegade" peategelane Bazarov ei saa tõusta üle elu, üle oma aja. Selle lavastuse sõnum on, et elu on meist ja meie ideedest tähtsam. Elu ise on loodus.

Kas siis romaani armastuslugu on esil rohkem kui varasemates kirjandustõlgendustes?
See liin on olemas, kuid pole mulle kõige huvitavam. Mind huvitab just väljamõeldud mitteeluliste ideede rakendamine murrangulistel aegadel.
Miks kommunism kokku kukkus? Mitte Gorbatšovi pärast. Isegi mitte Baltikumi iseseisvupüüete pärast. Selle pärast, et püüti rakendada loomuvastaseid ideid. Kommunismi ideede alla taheti allutada kogu elu. Isegi loodus, kui mõelda jõgede pööramise arutute plaanide peale, mis kommunistlike juhtide meeltes mõlkusid.
"Isade ja poegade" peategelane Bazarov elabki oma ideede pärast üle krahhi.

"Isades ja poegades" astub koos üles palju väga häid näitlejaid. Kuidas teil õnnestus koostada selle lavastuse jaoks selline koondmeeskond?
Õnnestus. Siin on töös palju näitlejaid, kellega olen ikka tahtnud koos tööd teha. Aarne Üksküla, Mikk Mikiver, Lembit Peterson... Tahtsin seekord teha väga näitlejakeskse lavastuse. Kus kõik puhtalt lavastuslikud väljendusvahendid oleks tagaplaanil.

"Isade ja poegade" rohkete proovidega harjutusperiood oli surutud väga lühikesse aega. Kuidas näitlejad vastu pidasid?
Loomulikult oli raske. Teha kella neljani proovi ja minna seejärel mängima etendust on väga koormav. Läänes tehakse samamoodi lühikese aja jooksul suur hulk proove.
Tõsine lavastus peab saama eluloo osaks. Kui sa lavastad ja midagi ei muutu, siis on see kõigest lihttoodang. Lavastada tuleb nii, et näitlejate rollid moodustavad eluloo tähised.

Olete Eesti teatris töötanud 30 aastat.
Rohkem – 31 aastat. Mu esimene lavastus "Kirsiaed" valmis sügisel 1971.

Mis on nende aastate jooksul muutunud Eesti teatris?
Näitlejad on endiselt andekad. Siin on lihtsalt suurepärased näitlejad, kes tahavad tööd teha, ent täna on näitleja elu raskem. Üha vähem jääb elus aega kunstile. Üha raskem on leida aega vaid loomingiliste küsimuste jaoks. Kommunismi ajal elu polnud, oli vaid teater. Teater oli pääsemine. Ellujäämine toimus teatri kaudu. Nüüd on elukontekst muutunud. Praegu püüab näitleja materiaalses mõõtmes ellu jääda lisatööde abil, mis tal õnnestub väljaspool teatrit saada. Näitlejad on dramaatilises olukorras. Aga ka lavastajad on samasuguses olukorras.

Andres Laasik