Nii palju äraseletatud nägudega inimesi, kui pärast seda etendust Tallinna Linnateatris pole teab mis ajast ühekorraga näinud. Ega mäleta viimastest aastatest ka võrdväärset teatrielamust.
Adolf Shapiro on muidugi psühholoogilise teatri meister, kes lihtsalt peab publikule hinge pugema. Mine tea, kas uuenduste otsijad ja vormimängude ihalejad "Isadest ja poegadest" midagi leiaksidki. Kuid mind on teatris alati huvitanud mõtte selgus ja terviklikkus ning hea näitlejamäng.

Shapirot pole Turgenevi "Isades ja poegades" huvitanud mitte niivõrd põlvkondade vastuolud, konservatiivsuse ja nihilismi head ja halvad küljed, kuivõrd puhas idee.

Täpsemalt: ükskõik millise idee jõuetus, isegi mõttetus elu enesega võrreldes. Olgu idee kuitahes üllas, püüdlused kui tahes kõrged - see kõik on ainult tühi põhk, kui mängu astuvad Armastus ja Surm.

"Kirsiaed" revisited

Lavastust kommenteerides tõi Shapiro näiteks kommunismi hävingu paratamatuse. Veelgi teravamalt haakub see aga meie endi ja meie tänasega. Kõik kartulikoored tulevad meelde… Ja tõtt-öelda on üsna raske alla neelata Shapiro fatalistlikku seisukohta. See on valus ja murettekitav, aga see on kahtlemata teema, mis meid täna huvitab.

Shapiro on välismaalt kaasa toonud suurema osa lavastusmeeskonnast (kunstnik Andris Freibergs ja kostüümikunstnik Kristine Pasternak Riiast, valguskunstnik Gleb Filshtinski Peterburist).

Kujundus on napp ja huvitav - metallist aiamööbel, valge karusnahk põrandail, Põrgusaali betoonseintel õõva tekitavad mustade ning valgete liblikate kolooniad -, samas konservatiivne. Nii lavastus kui kujundus mängivad Põrgusaali omapärastel võimalustel (pikad tulekud ja minekud, loomulik sammastik keset "lava" jne) ning seavad esiplaanile näitleja, st inimese.

Seda rõhutavad veelgi Kristine Pasternaki kaunid kostüümid. Ajastu kostüümide stiliseerimine annab alati klassikalavastustele vürtsi, seekord on mindud isegi kaugemale. Pasternaki kostüümidega võiks vabalt tänagi tänavale või ballile minna.

Neis on tugevalt tuleva hooaja moedemmide 1980ndate hõngu, samas kuuluvad rõivad visuaalselt jooniselt "Isade ja poegade" kirjutamise aega. (Veel üks tõestus, et mitte miski pole muutunud!)

Muusikal on lavastuses hoopis eriline roll (muusikaline kujundaja Riina Roose). Õigupoolest on Shapiro usaldanud muusikale Turgenevi tiitliteema: põlvkonnad, nende antagonism, millega pole võimalik võidelda. Aja voolamine ja traditsioonide hoidmise vajadus.

Lavastuses on kasutatud 1971. aastal Noorsooteatris lavastatud Tshehhovi "Kirsiaia" valssi, mille kirjutas tollane konservatooriumi II kursuse tudeng Olav Ehala. Selle valsi taktis tantsis meeletut elutantsu Mikk Mikiveri Lopahhin.

Kevad südames

Täna on Mikk Mikiver Pavel Petrovitsh Kirsanov, kelle kiivalt kaitstud maailma murrab Bazarovi näol sisse tema enese noorus. Seosed Bazarovi ja Lopahhini ning Lopahhini ja Pavel Kirsanovi vahel on nii ilmselged, et neid üle rääkida tundub isegi nõme. Aga siit algavad võimalused mitmeks mõttemänguks.

Alates kas või sellest, kui ühekorraga on laval "vana raskekahurvägi" (Mikiver, Aarne Üksküla, Lembit Peterson); keskmine, nn tegijate põlvkond (Marko Matvere, Epp Eespäev, Indrek Sammul) ja lavakooli diplomand Hele Kõre.

Näitlejamängust võiks "Isade ja poegade" põhjal kirjutada eraldi artikli. Tugev ja ühtlane ansambel, mille tõeline jõud pääseb täielikult valla ilmselt esimese kümne etenduse jooksul.

Kahest mehest ei saa ma siiski mööda vaadata - lihtsalt ei tohi seda teha. Need on üle peaaegu 20-aastase pausi lava sõna otseses mõttes taas vallutanud Lembit Peterson (Nikolai Petrovitsh Kirsanov) ja Bazarovi osatäitja Marko Matvere. Aga jälle: nende osatäitmisi pole õigupoolest võimalik kirjeldada - neid tuleb kogeda. Saal seisis püsti ja hüüdis: braavo!

Gerda Kordemets, teatrikriitik