Esimene assotsiatsioon, mis mõned päevad hiljem Adolf Šapiro lavastuse "Isad ja pojad" esietendusega seostub, sisaldab helgust, soojust, heledust ja kõige lihtsamat inimlikku headust. Ja selget, puhast rõõmu. Teatrist. Kõik muud tasandid tulevad alles pärast.

Teater sünnib ja loob ennast oma parimates lavastustes, rollides või hetkedes, õigustades ka kõike seda, mis jääb püramiidi tipust allapoole. Pole põhjust kahelda, et muude kunstiliikide puhul oleks see teisiti.

Šapiro lavastustel on olnud õnn Eesti teatri püramiidi peaagu iga kord õigustada. Olen tema viiest eelmisest siinsest lavastusest näinud küll kahte viimast, ent tundub, eriti just "Kirsiaia" (Noorsooteater, 1971), "Kolme õe" (Draamateater, 1973) ja "Kes kardab Virginia Woolfi?" (Pärnu teater, 1977) puhul pole kahtlust, et ·apiro on jätnud meie teatrikultuuri tähelepanuväärse jälje. ·apiro Eesti lavastuste põhjal võiks ta rahumeeli paigutada Eesti teatritegelaste bibliograafilisse leksikoni, sedavõrd on ta lavastused muutunud osaks meie teatriloost.

Šapiro ei kuulu nende külalislavastajate hulka, kes siia pelgalt järjekordset lavastust tegema tulevad. Ehkki 30 aasta jooksul on ta siin teinud vaid kuus lavastust, on ta sidemed Eesti teatriga sügavad ja soojad. Tõenäoliselt said suhted Eestiga saanud uue, erilise tähendusvarjundi pärast seda, kui ·apiro 1992. aastal Riias oma teatrist ilma jäeti.

Vihjeid oma eestimaisele teatriloomingule võib leida ka "Isades ja poegades", kus teevad kaasa "Krisiaias" ja "Kolmes ões" mänginud Mikk Mikiver ja "Virginia Woolfis" George'ina vapustanud Aarne Üksküla. Kolmas külaline Linnateatri trupis on Lembit Peterson, kelle osatäitmine on vaieldamatult viimaste aastate suurim näitlejaüllatus. Petersoni Nikolai Petrovitš Kirsanov on tema senist näitlejanatuuri silmas pidades ootamatu ja annab kammertooni kogu lavastusele. Petersoni ülimalt naljakas ja samas õrnkoomiline rollisooritus loob õhustiku, mis kisub sünguse katte Turgenevi vastuoluliselt maailmalt.

"Isad ja pojad" üllatab veel mitmeti. Šapiro suhtumine Turgenevi tegelaste ideelahingutesse ja siseheitlustesse on korraga distantseeruv, mõistev, halastamatult paljastav ja heatahtlikult muigav. Helge lavakujundus ja esimeste stseenide koomiline kergus annab märku, et Šapirol on taas õnnestunud ühelt klassikult tolmukord ära pühkida – seekorda mõistva huumori abil. Samas ei arene ükski suhe ega tegelaskuju ühemõttelisse karikatuuri. Isad ja pojad on oma erimeelsustes tõsiseltvõetavad, rõhutades põlvkondade vaheliste vastuolude igikestvust, paradoksaalsust.

Šapiro ei õigusta isade konservatiivsust ega poegade, eelkõige noore Bazarovi (Marko Matvere) nihilismi. Pigem huvitavad lavastajat inimeses peituvad vastuolud ning võime ja tarkus nendega leppida, endaga rahu teha. Ainult aeg-ajalt näib Šapiro koos isade põlvkonnaga kurblikult-imestavalt kulmu kergitavat: kuidas siis nii, pojad?

Imetlusväärne on "Isade ja poegades" psühholoogilise teatri jõuline värskus. Ansambli-mäng on alati Linnateatri trupi tugev külg olnud, ent seekord justkui avastataks uuesti psühholoogilisest peentööst sündiv teatrifluidum. Lavastus loob kummalise vaatamisefekti: üht-äkki tajud täpset, eesmärgipärast lavastusjoonist, mis kinnitab iga hetk, et tegu on teatriga. Ja samas koged elu enese puudutust.

Margot Visnap, teatrikriitik