Eelmise suve lavastuses "Musketärid 20 aastat hiljem" said Marko Matvere ja Indrek Sammul lavakatudengite kõrval isade põlvkonnana särada. Nüüd on nad Turgenevi "Isades ja poegades" taas poegadeks saanud, muutes Mikiveri-Petersoni-Üksküla trio justkui Eesti teatri vanaisadeks.

Lavastaja Adolph Šapiro armastab nii isasid kui vanaisasid (ja ehk jõuab kunagi ka poegi armastama hakata) ja teeb nendega mõnuga tööd. Väärtustades proove isegi rohkem kui lavastust. Tulemuses on seda kohati tunda: hulga meisterlike "Pianoolat" või "Arkaadiat" meenutavate vaataja reaalsustaju kaotavate stseenide kõrval on ka kohti, kus meid jälle haardest lahti lastakse. Slavofiilidest aristokraatide ja läänemeelsete nihilistide ideoloogiate põrkumine pole lavastaja põhihuvi ja see huvipuudus kumab läbi. Puhtideoloogiliste arutluste stseenid ei ole nii meisterlikult muusika-heli-näitlejatööde sulamiga läbi komponeeritud ja muudavad lavastuse ebaühtlasemaks.

Valguskunstniku ja muusikalise kujundaja tõi lavastaja välismaalt ja erinevus Eesti tegijate käekirjast on selgelt tunda. Pidev mäng soojade ja külmade valgustega muudab atmosfääri järsult selliseks nagu vaja. Muusika pole "Isades ja poegades" pelgalt taust, vaid tähenduste looja. Ülevate meloodiate abil argipäevast kaugele-kõrgele tõusnud vanapaar tuuakse kanade kaagutamisega reaalsusesse tagasi, kohe lavastuse alguses tekitab näitlejate kummardus ja paar sekundit hevimusa mõnusa võõrandumisefekti.

Lavastuse põhiväärtuseks on aga kindlasti meisterlikud näitlejatööd. Oma äärmuslikkuses kipub enamik neist groteski poole, kuid ehk vaid Piret Kalda Jevdoksia ja Allan Noormetsa Pjotr libisevad sinna sisse, teised saavad enne pidama.

KÜSIMUSED:
1) Kuidas erineb Adolf Šapiroga koos töötamine koostööst Eesti lavastajatega?

2) Kui kergelt-raskelt Nikolai Petrovitši osa teile tuli - millest abi ammutasite?

3) Kuidas väljatulnud lavastust hindate?

MARKO MATVERE - Jevgeni Vassiljevitš Bazarov
Bazarov on jäme. Bazarov ei näe tavade hoidmisel, viisakustel ja tunnetel lihtsalt mingit mõtet. Naiste poole mõnikord ju tõmbab, aga kogu see armastuse-jama on mõttetu ja ohtlik ajaraisk.
Kõlab nagu Matvere M-klubist pärit Maahärra immits?
Bazarovi destruktiivses nihilistikujus on tõepoolest rohkem mühaklikku maameest kui näiteks suuri vastuseid otsivat Hamletit. Hoolimata sellest, et surma eel mõistab Bazarov teda juhtinud idee jõuetust ja jõuab oma olla-või-mitte-ollani. Nihilisti hetkelist murdumist põlatud armastuse nimel kujutas Matvere uskumatu paueriga: tabasin end kohkumisel - kas see põrandal väänlev ja mörisev hullunud pilguga kodanik ongi meie Eurovisiooni õhtujuht?

1: Šapiro tööstiil on väga intensiivne, ta ei võta kunagi suuri lõike ette. Kui Eesti lavastaja määrab konkreetse stseeni proovi, siis jõutakse määratud aja jooksul mingi tulemuseni. Šapiro võib aga neljale-viiele repliigile kulutada tund aega.
2: Ikka enda seest, suuri eeskujusid polnud võtta. See tuli natuke kergemini kui Hamlet, eks minus on Bazarovit ikka rohkem.
3: Käsitlen seda lavastust rohkem Šapiro meistriklassina ja publiku reaktsioon polegi seekord niivõrd oluline. Ometi kuulen, et inimestele meeldib see väga.

LEMBIT PETERSON Nikolai Petrovitš Kirsanov

Nikolai Petrovitš ei pruugiks lavastuse teksti järgi sugugi peategelane olla, ometi muudab Lembit Petersoni meisterlik mäng ta Bazarovi kõrvale teiseks tähtsaks kujuks. Püüd kõigiga hästi läbi saada ja kogu kehas väljenduv meeleheide kui see ebaõnnestub; rabe närvilisus ja kompulsiivsed liigutused - kokku tekib roll, mille jälgimisest piisab juba ainuüksi terveks teatrielamuseks.

1: Ma ei ole üle kahekümne aasta eesti lavastajate käe all töötanud, nii et mul on raske võrrelda. Tema juures on peamine nõudmiste selgus, eesmärkide täpsus - ta ei peatu enne, kui saavutab, mida tahab. Ometi ütles ta , et tulemus üllatas teda ennastki.
Šapirol on suurepärane tunnetus: mis toimub maailma ja mis Eesti teatris. Eesti teatriavalikkus tunneb tema vastu vaieldamatut respekti - kui ta siin tihedamini töötaks, siis ilmselt kodustataks ta ära.
Kas respekt Šapiro vastu tõigi teid üle 20 a suurele laval e?
Mul ei ole halvavat respekti Šapiro vastu. Meil on koostööpartneritena üksteisele midagi öelda, meil on koos huvitav. Mõlemal on algebra selge - nii saab koos ülikooli tasemel kõrgemat matemaatikat teha.

2: Alla kahekuine prooviperiood oli ebanormaalselt lühike - sellest tekkis teatav närvilisus ja forsseeritus. Tööd tuli muidugi palju teha.
Kas see suurõnnestumine lubab teid järgmine kord varem kui 20 aasta pärast lavale oodata?
Ennustama ei hakka, aga niipea kui soodsad võimalused avanevad, olen l aval.

3: Läbivalt tugev ja koostöövõimeline grupp - tulemus on väga vaimne. Olulisim on see punkt, kuhu lavastus lõpuks välja viib: Armastus, Surm, Looja - sel pinnal saavutasime mõistmise.

INDREK SAMMUL - Arkadi Nikolajevitš Kirsanov
Noor Kirsanov oli Shapiro nägemuses d'Artagnanilik rõõmsameelne seikleja, kes on langenud suure ja paha Bazarovi ideede mõju alla. Sammul kehastab võluvalt tüki ainukese kahe ideoloogia vahepeal seisva tegelase piinu, kes suudab vaimustuda suurtest ideedest, kuid tahab siiski nagu ta isagi, et kõik elaksid ühes suures sõbralikus peres.

1) Shapiro meetodid ei olegi tegelikult nii erinevad, aga ta on ettevalmistunum kui teised lavastajad.
2) Osa tuli raskelt nagu alati, kujunes selliseks läbi mõtlemise.
3) Ma usun, et sellest tuli välja lugu, mida on rõõm mängida - mida aeg edasi, seda suurem rõõm.

Mele Pesti