Ivan Turgenevi "Isad ja pojad". Lavastaja ja dramatiseerija Adolf Šapiro (Moskva), tõlkija Toomas Kall, kunstnik Andris Freibergs (Riia), kostüümikunstnik Kristina Pasternak (Riia) valguskunstnik Gleb Felstinski (Peterburi), muusikaline kujundaja Riina Roose. Osades: Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Lembit Peterson (külalistena), Indrek Sammul, Marko Matvere, Külli Teetamm, Anne Reemann, Epp Eespäev, Rain Simmul, Piret Kalda, Allan Noormets, Hele Kõre. Esietendus Tallinna Linnateatris 20. märtsil.

"Isad ja pojad" jäävad lummama. Ka kümme päeva pärast nähtud esietendust ujuvad mälupildis pinnale konkreetsed misanstseenid, ?estid, lausekatked... See lavastus on sisemiselt nii rikas ja mõttetäpne, et vajaks kirjeldamiseks õige mitmekordset vaatamist. Täna püüan tabada seda, mis magusvalusa painena on hinge kummitama jäänud: eelkõige lammutajate ja säilitajate konflikt ning selle tühisus elu põhiväärtuste ees.
Kirsanovid ja Bazarovid: Peterson, Mikiver, Sammul, Üksküla, Matvere. Nii võimast meesnäitlejate ansamblit ei mäletagi ammu näinud olevat. Mitte lihtsalt tähti, kes mängivad ühes aegruumis, vaid tõepoolest suuri näitlejaid, kes saavad aru ja väljendavad ühist mõtet – seda mõtet, mille lavastaja on romaanist teatrikeelde kandnud ja vaatajani täpselt võimendada soovib. Adolf Šapiro lavastuses (nagu ka kõigis tema eelmistes Eestis tehtud lavastuses) leiab taas kinnitust, et re?issöörikutse professionaalsuse algus ja lõpp seisneb selges sõnumis, mille väljendamiseks töö ette on võetud. Kõik muu – kujundlikkus, psühholoogiline sügavus, täpne näitejuhitöö lisanduvad juba vastavalt andemäärale ja kogemustele. Kui aga alust pole, jääb see kõik muu vaid trikitamiseks (mis tänase eesti teatrikriitika poolt ometi sageli nii heldet hindamist leiab).
Šapiro tahab meile seekord öelda, et kokkupuutel armastuse ja surmaga vajuvad lõpuks paratamatult kokku kõik ideoloogilised kaardimajakesed, kui tahes võimsad ja olulised need ka algul ei tunduks. See on sõnum, mida ideoloogiate ja formatsioonide purunemise ja vahetumise epohhil tuleb pidevalt meenutada selleks, et ka vastandlike ideoloogiate kandjad suudaksid teineteises eelkõige inimest näha.
Ja seetõttu tunnetame ja mõistame me nii lavastuse teksti kui konteksti vägagi tänapäevasena.
Üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast pärit vene provintsiaadli võsuke Jevgeni Bazarov, kes on pealinna ülikoolis mõned aastad konnade nülgimist ja moodsat filosoofiat tudeerinud, pole ju muud kui meie tänapäevane noor ärimees, kellele oma kiirelt kokku …-tud tüseda rahakoti paistel kõik maailma probleemid nii imelihtsad tunduvad. Inimene, kes näeb sotsiaalsete probleemide lahendust trammide (või trollide) likvideerimises või siis tohutu laenu abil kõigi koolimajade ühekorraga äraremontimises. Või ka mõni verivärske teatrijuht, kes kihutaks majast minema kogu asjatult jalus koperdava vanema seltskonna. Ehk poliitik, kes pühendab kogu oma tegevusenergia eelmise põlvkonna loodu mustamisele ning kuritegelikuks kuulutamisele. Marko Matvere Bazarov tegutseb sügavas veendumuses, et kõigi probleemide põhjuseks on valedel kohtadel olevad valed inimesed – mõisavalitsejaks tuleks sakslane palgata, küll see siis talupojad ka "teaduslikult" tööle paneks. Tema suust muu enesekindla jauramise vahele ka sõnasõnalist platsipuhastamise üleskutset kuuldes läheb täna mõte isegi mitte end selle tegevusega juba küllaldaselt kompromiteerinud "vanadele" isamaalastele, vaid uutele platsipuhastajatele – noortele respublikaanidele, kelle kihutuskoosolekult tundub Matvere lausa lavale astunud olevatki. Ja on näitleja suur võit, kui jõuliselt ohtlikuks ta sellise tüübi lavastuse esimeses pooles mängib. Me näeme enesekindluse siiras kires tegutsevat silmaklappidega tanki, kes sõidaks oma ideede nimel üle kõigist ja kõigest. Lavastuse teises pooles konstrueerib lavastaja ning instseneerija igavikulistest asjadest võimsa müüri, mille vastu too tank enda puruks sõidab: ja siis näitab tugev Matvere meile Bazarovis järsku päris tavalist ja isegi õrnahingelist poisikest, kes on endale küllap vist alateadlikult tohutu ideelise soomuskola külge riputanud, et koledamini koliseda ja hirmuäratavam välja näha. Lõpuks hakkab meil sellest esmapilgul hirmuäratavast monstrumist lihtsalt inimlikult kahju.
Kuid ärgem unustagem, et elus meid see kaastunne ei aita, sest loomulikult ei lõika kõik Bazarovid endale tüüfuseiduse noaga näppu. Armastuse kokkuvarisemisest üksi ei piisa nendetaoliste mõistuseletoomiseks, sest seda on vähemalt väliselt võimalik asendada kasvõi seksikultusega – ja nii kolisevad nad meie ümber võimukalt edasi. Ja võrgutavad oma jõuliselt veetleva nihilismiga Arkadi Kirsanovi (Indrek Sammul) taolisi kaunishingelisi idealiste. Enne kui siirate ideejüngrite silmad oma iidolite suhtes lõpuks avanevad, on nad ustavate krattidena oma küünilistele peremeestele palju varandust (või populaarsust, autoriteeti, hääli) kokku tassinud ja nõrgemaid jalge alla trampinud. Matvere ja Sammuli koosmäng avab suurepäraselt sellise ebavõrdse suhte, mille ohvriks langeb reeglina ausam ja puhtam ning seetõttu ka nõrgem partner. Indrek Sammuli meisterlikult mängitud õrna Arkadi sammsammuline silmade avanemine, koguni enne Bazarovi enese kokkuvarisemist, aitab ehk kaasa nii mõnegi noore saalisistuja sama kurva elurolli teadvustumisele.
Poegadele vastanduvas isade põlvkonnas on Šapiro suunanud Lembit Petersoni, Mikk Mikiveri ja Aarne Üksküla kujutama kolme väga erinevat ja samas nii äratuntavalt tüüpilist juhtumit minuealiste hulgast. Milline neist kujudest enam lummama jääb, sõltub eelkõige vaataja enese tänase päeva valupunktidest. Minu jaoks oli see Lembit Petersoni Nikolai Kirsanov – suure mõisa omanik, kes on igal hommikul täis siirast tahet midagi otsutavat muuta tema ümber lokkavas minnalaskmises ja käegalöömises. Ümbritsev pahelisus on aga nii suur, et delikaatsel humanistil jäävad sellega toimetulekuks käed lühikeseks. Ja nii kulub kogu energia lihtsalt enda kohevileajamisele ja tühjade sõnade tegemisele. Sest teod, mis järgnema peaksid, saaksid olla vaid bazarovlikult järsud – kuid süda ei luba ja ka mõistus tõrgub. Loomulikult suurendab selline härdameelne "juhtimine" vaid korralagedust ja seega ka ümbritsevat kurjust. Kuid mis teha – kas pankrotti minna või kirsiaed maha raiuda? Vastust küsimusele ju pole. Me teame kindlalt vaid ühte: selle nimel, et kirsiaed maha raiutaks, pole küll mõtet pankrotti minna. Kuid keegi ei saa ka sundida meid kirvest haarama, et sellega oma hinge lüüa. Pean tunnistama, et Petersoni nii füsio kui psühhotehniliselt virtooslikult mängitud Kirsanov puudutas mind oma humanistlikus väljapääsmatuses erakordselt valusasti. Ja kuna ta väljapääsu ei saanudki näidata, siis jääb just see kuju mind ilmselt kauaks kummitama.
Kui kakskümmend aastat mitte ühegi teise lavastaja käe all mänginud Lembit Petersoni n.-ö. comeback oli tema näitlejatee algust mäletavale (ja ka Theatrumi tegemisi jälgivale) vaatajale loomulikult mitte ootamatu, aga oma täiuslikkuses ikkagi rabav, siis öelda Aarne Üksküla vana Bazarovi kohta, et ta tegi seda oodatud headuses, tähendaks tegelikult mitte midagi öelda. Ütleme parem otse, et viimastel aastatel pole Draamateatris leitud Ükskülale rolli (ja ehk ka lavastajat), mis võiks tänase eesti teatri ühe suurima meistri panna mängima üle "oodatud headuse". Seekordne taaskohtumine Šapiroga selleni aga viis. Ja nii sündis heldimapanev sümbioos isalikust ahviarmastusest, sõjaveteranlikust karmusest ning vaesunud aadlimehe vereuhkusest. Tagantjärele saab äkki selgeks, et vaatamata Matvere hingestatusele finaalistseenides, hakkasime tema Jevgenile andestama, teda mõistma ja talle kaasa tundes isegi pisarat poetama eelkõige just tänu Üksküla mängule. Sellisel isal peab ju olema ikkagi väärt poeg, selline isa ei saa lihtsalt endale valetada ja omale poega välja mõelda!
Aga kui ikkagi saab?

Ja siit läheb link Üksküla esitatud sotsiaalse tüübi ühiskonnaohtlikkusele. Just oma süüdimatu naivismi ning "noortele meeldida tahtmise" tõttu. Selles on tõepoolest lausa midagi taageperalikku.
Sotsiaalses mõttes loob Ükskülale vastandkarakteri Mikk Mikiver. Pavel Kirsanov on mees, kellel kogu elu on sõrmede vahelt läbi jooksnud. Vaid au ning mitte ainult isiklik, vaid kogu suguvõsa ja põlvkonna au on talle ainsa väärtusena peo peale jäänud. Mikiver näitab meile intelligenti, kes on väärikalt vananeda suutnud, ilma kohanemata, ilma lipitsemata, ilma noortelt kiitust ja meelitusi noolimata. Ta on jäänud oma veendumustele kindlaks ja on neid valmis ka relvaga kaitsma. Enamgi veel – targa mõtlejana näeb ta Bazarovi nihilismi-ideede ühiskonnaohtlikkust ning annab endale aru, et need tuleks jõuga likvideerida, enne kui need hävitavad meie ümbert kogu humaanse ja konnadest kaunima. Autori tahtel jääb Pavel Kirsanovil jõudu vastuhakuks väheseks. Kuid eks nii ole ka elus, kus targal intelligendil ei jätku tihtipeale jõudu, et lokkavale matslusele vastu hambaid panna ja ta ise saab hoopis röövelliku hoobi kuklasse. Mikiver aga nagu tõrguks sellise lahenduse vastu ja mängib meest, kellega nii juhtub vaid tõepoolest autori tahtel. Selgelt on näha tema enese ja ka lavastaja soov, et Pavel Kirsanov jääks duellis Bazaroviga peale. Ka meie saalis loodame ja tahaksime seda. Nii nagu Mikk Mikiver ise, oma teatrielus, on peale jäänud.
Selline paradoks teeb Mikiveri loodud osa eriti huvitavaks ja ka lähedaseks. Ja ma ei tahaks päriselt nõustuda sellega, et ei Turgenev ega Šapiro pole andnud oma kangelastele selgeid hinnanguid. Arkadi ja Pavel Kirsanovi vaheline aegade side, Mikiveri ja Sammuli loodud karakterite hingesugulus on siiski see, mida lavastaja jaatab ja mis "põlvkondade konfliktist" juba algusest peale üle ulatub, meile lootuse jätab ja eeskujugi annab.
Nagu alati Šapiro lavastuste puhul saab kiidusõnu lausuda kõigi neis kaasa tegevate näitlejate kohta. Ja lisaks Rain Simmuli Sitnikovile ja Allan Noormetsa Pjotrile suudavad daamidki (Epp Eespäev, Anne Reemann, Piret Kalda, Hele Kõre) tegutseda võrdväärsete partneritena meesnäitlejate loodud psühholoogilises kõrgepingeväljas. Loodan, et sellist lausekonstruktsiooni ei tõlgendata meesšovinismi avaldusena, sest paraku pole ju siiski tegemist emadest ja tütardest rääkiva näitemänguga. Erilise kummarduse tahaks aga teha Külli Teetammele, kelle kummalise hingevärelusega loodud Fenetška leidis just Petersoni, Mikiveri ja Sammuliga (Kirsanovitega!) hämmastavalt harmoneeruva mängulis-psühholoogilise kooskõla.
Adolf Šapiro on vähemasti oma eesti lavastustes absoluutne perfektsionist. Ta valib vaid tippkirjandust ja temaga tulevad kaasa tippkunstnikud. Ka tema seekordses lavastuses ei eksisteeri ükski komponent teisest eraldi: nii valgesse vaipa mähkunud lavaruum (Andris Freibergs), kaunid kostüümid (Kristina Pasternak) fantastiline valgusre?ii (Gleb Felstinski) kui ka muusikaline kujundus (Riina Roose) teenivad võrdväärse geniaalsusega lavastuse looja ideestikku. Šapiro teab ka seda, et tema vile peale tuleb alati platsile eesti teatri parim näiteseltskond. Teatrisiseses isade-poegade "matšis" isad igatahes alla ei jäänud. Luban endale lõpetada selle väikese põlvkondliku rõõmuga, sest, mõõtes aega Šapiro kunagisest "Kirsiaia" lavastusest (1971), on viimased aastakümned andnud kuhjaga just noori ja huvitavaid meesnäitlejaid. Annaks teatrijumal, et Šapiro neid platsile hüüdes meile veel lavastama tuleks.

JAAK ALLIK