Barbi Pilvre soovitab Linnateatri "Võlumäge" ka neile, kes ei usu võimalusse lavastada suurt kirjandust.
Barbi Pilvre
Barbi.Pilvre@ekspress.ee

Priit Grepp

Meditsiini võim: Õuenõunik Behrens, sanatooriumi juhataja (Allan Noormets, ees), hoiab Hans Castorpi (Indrek Sammul) kindla käega ohjes.

"Võlumägi".
Jaanus Rohumaa lavastus Thomas Manni romaani ainetel.
Osades Indrek Sammul, Andres Raag, Liina-Riin Olmaru, Rain Simmul, Allan Noormets jt.
Tallinna Linnateater.
Thomas Manni "Võlumägi" haagib nüüdisajaga märksa enam, kui kunagise lugemiselamuse alusel julgesin loota. Madis Kõivu – Jaanus Rohumaa meisterlik lavaversioon 20. sajandi ühest suurteosest Linnateatris on esiplaanile seadnud vähemalt kaks teemat, mis ei tohiks ühestki tänapäeva inimesest mööda minna – need on aeg ja meditsiini võim.
Hans Castorpi (etenduses Indrek Sammul) arengu- ja initsiatsiooniloo telje ümber on Thomas Manni romaanis lehekülgede kaupa mõttearendusi, millest teatrilavale sai arusaadavatel põhjustel tuua vaid murdosa. Castorpi vestlused vabamüürlase Settembrini (Rain Simmul) ja jesuiit Naphtaga (Kalju Orro), romaani kaubamärk, jõuavad lavale vaid markeerivate fragmentidena – ja eks neid ole tõepoolest lugeda lihtsam. Neljatunnine etendus – kui tahes haarav – on vist tõesti see piir, kus vaataja tähelepanu veel ei rauge. Madis Kõivu algse versiooni järgi oleks etendus kuuldavasti kestnud üheksa tundi ja kindlasti poleks ka selle ajaga romaani kui tervikut suudetud edasi anda.

Ülesande näilisele võimatusele vaatamata on laval juba enne etenduse algust tunda maagilise sanatooriumi unenäolist õhkkonda. Hästi läbimõeldud heliefektid (saksakeelne jaamainformatsioon, köha) ja diskreetne valitud muusika (Erkki-Sven Tüür, Mahler ja Bach) kinnitavad omakorda illusiooni hoopis teisest ajast ja ruumist. Etenduse päeval oli teater ka kütmata, mida alguses pidasin kontseptuaalseks, ja külma kangus kontides oli väga mõjus – esimeses vaatuses räägib mägiõhuga harjuv Hans Castorp korduvalt sellest, et siin on väga külm (või oli see lavastaja extra just selleks õhtuks?).
Meditsiini võim on muidugi kergesti teatraliseeritav (kes meist ei kardaks ega austaks arste ja haiglaid!) ja näitlejatel on siin, mida laval mängida. Etenduse värvikaim kuju ongi minu meelest Allan Noormetsa õuenõunik Behrens, kes vaikselt, aga kindla käega hoiab parandusasutust ohjes. Teistest näitlejatest peajagu pikem ja turske, päevitunud (hea grimm) ning soliidselt hallipäine doktorihärra Noormetsa kehastuses meenutab natsidoktoreid inglise telesketšidest ning tema toimetamised laval on nauding musta huumori sõpradele. Haigla kui distsiplinaarasutus on omaette lõputu teema (Foucault on oma võimukäsitlustes neid mõtteid põhjalikult arendanud) ning kel kokkupuuteid meditsiiniga, võib "Võlumäe" etenduses äratundmisrõõmu kogedes nähtuga ka isiklikult suhestuda. Inimese taandamine lihast, kontidest ja nõredest koosnevaks kehaks ning analüüsitulemusteks on teadagi meditsiini pikaaegne praktika. "Võlumäe" tuberkuloosisanatooriumis on näiteks röntgenipilt inimese kopsudest kõige isikupärasem ja kõnekam portree.
Hans Castorp, sanatooriumisse onupoeg Ziemsseni (Andres Raag) nädalaks vaatama tulnud noor insener, kes on oma arvates terve, osutub meditsiinilisel läbivaatusel tuberkuloosihaigeks. Olles defineeritud kui patsient, jääbki ta põdema (kohe tõuseb ka palavik ning ägeneb köha) ning ta veedab šveitsi Alpides asuvas sanatooriumis seitse aastat.

Sanatooriumis saab Castorpi jaoks uue tähenduse aeg. Praktiliselt orienteeritud rahmeldaja on sunnitud võtma omaks täiesti teistsuguse ajakäsituse, kus puudub selline mõiste nagu "kiire". Thomas Mann on oma järelsõnas romaanile kirjutanud, et sajandi algus oligi tegelikult viimane ajastu, mil valitud võisid sanatooriumides oma rikaste perekondade toel aastate kaupa nautida vaba aega ja oma tervist turgutada. Hiljem läks see moest, sest ajad (!) muutusid ning elunormiks sai kiirus ning tõhusus.
Parandusasutuse lõputult kulgevat aega liigendab vaid režiim, haigla olemuslik põhitunnus. Täpsed ärkamised ja magamaminek, sunnitud lamamine, viis söögikorda kindlatel kellaaegadel, seitse minutit kraadimist hommikul ja õhtul metronoomi tiksumise saatel. Aja lõputut kulgemist lõhuvad verstapostidena meditsiinilised protseduurid, mis on eriti mõjuvalt lavastatud, näiteks röntgen või ka süstimised ülemõe pr von Mylendocki (Ene Järvis) kindlakäelisel eestvedamisel.

Distsiplinaarasutuse steriilse keskkonna rangetes raamides veedab värvikas patsientkond ootamatult lõbusat elu. Tuberkuloosiga kaasneva palaviku kirgi üleskütvat mõju on pikka aega usutud (kultuuriajaloost on teada lugematuid selles veendumuses loodud karaktereid, värvikamatest ehk Dostojevski "Idioodi" Nastasja Filippovna ja Dumas' "Kameeliadaami" Marguerite, Verdi "Traviata" Violetta jt). Hans Castorpi võrgutab sanatooriumis vene päritolu seltskonnadaam Claudia Chauchat (Liina Olmaru).
Teet Kase teatrietenduse jaoks loodud perfektne koreograafia sulab valutult etendusse ja ei kujutakski ette, kuidas muul moel oleks teatrilaval veel võimalik edasi anda Castorpi-Chauchat' suhte kirge kui mitte tantsu kaudu.
Tean, et on täiesti vale minna tippkirjanduse põhjal tehtud lavastusest otsima kinnitust oma lugemiselamusele, aga midagi pole parata, võrdlusmoment tekib nagunii ja pidevalt tabad end kontrollimast, kas teatrietendus on vägevam kui kirjandus, või vastupidi. Ma ei tea, kuidas vaatavad etendust need, kes "Võlumäge" pole lugenud, aga võin veenda neid, kelle lemmikraamatute hulka teos kuulub, et pole vaja karta: lavastus ei valmista pettumust, maagia on alles ja saab kinnitust. Neli tundi möödub kui lennates, mistõttu aja igavikulisust küll ei taju, aga seda ongi ehk parem kodus keras olles raamatut üle lugedes kogeda.

Thomas Mann
1875–1955, saksa kirjanik, 20. sajandi juhtiv romanist, esseist ja ühiskonnakriitik, romaanižanri arengu verstapost.
Manni looming on mõjutatud saksa filosoofide Arthur Schopenhaueri ja Friedrich Nietzsche teooriatest. Romaanis "Võlumägi" püüab ta enda jaoks lahti mõtestada kaasaegse eurooplase hirme, ahvatlusi ja maailmapilti, vastandades tegelaste kaudu erinevaid ideoloogiaid ja teadvuse tüüpe.
Romaanid
"Buddenbrookid"
(1901, e.k. 1936)
"Võlumägi" (1924, e.k. 1937–39, kordustrükk 1995)
"Joosep ja tema vennad"
(1933–43)
"Doktor Faustus"
(1947, e.k. 1987)
"Seikleja Felix Krulli pihtimused" (1954, e.k. 1959)
Nobeli preemia 1929