Aleksis Kivi "Seitse venda" on ideaalne materjal noortele näitlejahakatistele. Selles võib veenduda, kui minna vaatama Linnateatris mängitavat Lavakunstikooli XX lennu diplomietendust.

Etenduses on hoogu, indu ja sügavat järelemõtlemisainest. "Seitse venda" on eestlase jaoks midagi enamat kui üks kirjandusvaramu suurteos. Kultuurisuhted Soomega lubavad Kivi natuke ka Eesti klassikuks pidada. Vennad Juhanist Eeroni on tuntud-teatud arheotüüpsed karakterid, samuti nagu Arno Talid ja Joosep Tootsid. Nende toomine teatrilavale kätkeb iseenesest väljakutset. Kivi jagab inimloomuse seitsmeks eri karakteriks, seitsmeks vennatüübiks. Kas teater saab samaga hakkama?

Vennad on Linnateatri Taevalaval täiesti olemas. Kivi romaanis toimivad nad üheskoos. Samamoodi on ühtses ansamblis ka seitse noort näitlejat, kes romaani sündmustikku jõudsalt edasi lükkavad. Lugu lendab brechtiliku hoogsusega, brechtilikult on sinna lisatud ka poliitilisi aktsente. Komissarov nihutab vennad põgenejateks, kes kogu aeg olude sunnil pakku pagevad. Ka minek Impivaara laande on neile sundkäik, mitte vabal valikul sündinud kena toiming (selles on Kalju Komissarovi lavastus suguluses Jouko Turkka skandaalse televisiooni "Seitsme vennaga").
See tõlgenduslik rõhuasetus toob muutusi Lauri (Argo Aadli) kujusse. Vendadesse Impivaara mõtte süstinud Lauri pole romantiline unistaja, vaid friik. Ja ka elu Impivaaras on Komissarovi jaoks kõike muud kui noorte meeste kauni utoopia rajamise üritus.

Aleksis Kivi "Seitse venda" oli metsarahva tsiviliseerimise romaan, kus tahumatu ja taltsutamatu inimloomus paindub lõpuks inimühiskonna normide alla. Komissarov rõhutab (solidaarselt Turkkaga), et seitse venda on ühed vihased mehed. Kogu aeg vihased. Eriti vihane on esivend Juhani (Ott Aardam). Aga see viha on väline ja atraktiivne. Eriti tõsiselt suhtuda sellesse ei saa. Turrkka loodud Jukola vennaksed olid märksa tõsisemalt vihased.
Selle asemel pakub Komissarov vendade "ühiskonnastumisele" hoopis teise põhjenduse. Vaat et freudiliku. Vendi kannustab tagasi ühiskonda libiido, väidab lavastaja. Vendade alateadvust kujutaval videoekraanil võimutseb kaunis ja paljas unelmate naine Venla Epp Eespäeva võluvas esituses. "Oma eide" majjatoomise isu paneb vastalised vennad külaga leppima ja aabitsat selgeks tuupima. Komissarovi lavastus rõhutab loogikat, mis Kivil teisel plaanil, kui seda romaanist üldse välja lugeda saab.

Lavastuse tervikus vastabki libiido küsimusele, miks noored mehed laanest külla tagasi tulevad. Kui pole utoopiat ja pole selle ammendumist, jääbki ainult seksiga mehed inimeste hulka tagasi meelitada.
Muuseas, Eespäeva videoga on lavastuses üle pakutud. Ühte mõtet pole tarvis mitu korda korrutada. Isegi kui mõte terane ja kaunilt vormistatud.

Andres Laasik