Andrus Vaariku debüütlavastus "Palju õnne argipäevaks" üllatab koomikaga. Täiesti heas mõttes. Justkui oleks lavastajadebüüdis valla pääsenud midagi, mis näitlejana tegemata. Asi võib ka lihtsam olla: lavastaja rolli sattunud näitleja oskab kolleegi juhtida territooriumil, mida ise hästi tunneb. Ja rolle on Jaan Tätte kolmanda näidendi "Palju õnne argipäevaks" esiettekandes uhkelt, kõik neli kangema kraadi tehtud.
Kõige ootamatum, jälle heas mõttes, on Anu Lamp. Lavale ei tule mitte reisist väsinud konverentsiproua, vaid armastusest pakatav energiapomm. Näitleja teeb midagi, mida pole varem teinud, ja teeb seda veenvalt. Ta on nagu pall, mis põrgatab ennast põrandal, ja iga põrgatusega näib kiirus kasvavat. Ka dialoog käis hoogsalt, sellesama palli moodi. Näitemängu kirjutatud vaimukustega pildusid Anu Lambi Anett ja Jaan Tätte Fred teineteist komöödiale väärilise kiire tempoga.
Armastusest pimestatud inimene on ses juhtumis vapustavalt naljakas. Naeruhimuline saal andis näitlejale hoogu juurdegi. Situatsiooni tõsiduse näitamisel ei hoitud naljategemist vaka all. Kena pereproua toob endale reisilt tulles teise mehe majja. Kui vahepeal tundus, et mine tea, äkki toobki, siis koomiliste situatsioonide vaheldumises kippus publikus see ohutunne kaduma. Kuni tuli uus pööre, tuppa toodi Manfred (Peeter Tammearu), kummaline mees, kes trügis moodsasse polügaamiasse teiseks meheks.
"Palju õnne argipäevaks" pole sündinud Linnateatris mitte rahuliku psühholoogiliselt lahatud tõsieludraamana, mis oleks samamoodi võimalik, vaid mängulise teatrina, kus vahelduvad ?anrid, muutuvad kiirelt olukorrad ja kus kõigega mängitakse. Õige mitmel tasandil. Mäng tekstiga, mäng publikuga, mäng abieluga. Lõppude lõpuks võiks pärast pikka lõpuaplausi küsida, kas kogu selle näitemängu juhtumiste rea vallandanud Anetti armastus oli ehtne või oli ka see mäng. Aga milleks küsida, kui mäng oli ehtne. Kui oligi Anetti poolt mängitud, siis oli ehtsalt mängitud.
Lavastuses on üks tsitaat. Hüljatud abielumees Fred võtab kätte nurgas peidus seisva punase vahtkustuti ja tahab sellega äsada sissetungijale. Mitte küll päris selline vahtkustuti nagu Mati Undi lavastustes (huvitav, kust Unt ikka veel leiab neid suuri vene ajast pärit tulekustuteid?), kuid ikkagi äratuntavalt punane, mis ei andnud asja kaksipidi mõista. See oli aupaklik kummardus maestro poole, kellega suur hulk koostööd tehtud.
Asi ei ole vaid deklaratsioonis. Selles mängulisuses ning tegevuse ja allteksti hoogsas katkestamises ja uuelt realt alustamises on postmodernistlikku joont, mis ühendab "Palju õnne argipäevaks" kudet Mati Undi lavastajaloominguga. Isegi intelligentselt valitud taustmuusikal oli tegevusega ootamatu illustreeriv suhe, just nagu Mati Undil.
Samas on nähtud lavastuse laad nii totaalselt mänguline, et Mati Undi motiividki on vaid mõni episood kogupildist. Undi epigoonluses ei saa kohe kuidagi süüdistada. Pigem on asi Undiga mängimises. Ja mis süüdistus see on, kui Unt ise andunult omaenda kunstiainesega mängida armastab. Aga need naljad on siiski vaid siseringi omad ja suure teatriga pole sel pistmist.
Küll aga on tähtsust asjaolul, et teine vaatus ei läinud sama libedalt edasi kui esimene, vaid väikselt langevas joones. Esimene jõnks tuli sisse naabrinaise Anna (Piret Kalda) ja Anetti selgeksrääkimise stseenis. Kõik on arusaadav, sõnum on selge ja samas pinge langeb. Kas on mingi tempode ebakõla või raugeb näitleja jõud, mis ei jõuagi läbi tüki keemistemperatuuril avalduda.
Mõnetise näitlejarammestusega suububki tükk laval sinna, kuhu tekstki nagu tellitult jõuab – argipäeva, jättes Anetti ja Fredi kahekesi toibuma pöörastest juhtumistest ja pöörasest mängust. Aime Unt oligi kujundanud ruumi tubateatriks, kus vaatajad leidsid end osalistena teiste inimeste ootamatus ja ebaharilikus eluargipäevas – kus võib ikkagi kõike juhtuda. Nagu päris eluski.
Jaan Tätte mõtleb välja erilisi inimesi. Tema Manfred on üks nendest. Inimene, kes kannab saladust. See ei ole äratuntavalt ja lihtsustatult näidatud paadialune, kes oma kehaga eksperimenteerida laseb. Peeter Tammearu esituses on ka härrasmehe jooni. Manfredis ühinesid üldiselt raskesti ühitatavad hämarus ja mitmetähenduslikkus. Vaataja ei saagi teada, mis mees vaikselt Annaga minema hiilib. Ja mida ta tahtis. Ja ometi on ta vajalikul määral lihast ja luust, temast jagub piisavalt raputamaks lahti Fredi ja Anetti argipäevast kooselu.
Maast lahti olek paneb Manfredit võrdlema "Ristumise peateega" Osvaldiga. Ka temas on palju salapära. Ja ometi on need mehed erinevad, ühine on ehk maast lahti tegelase kirjutamise tehnika, mida Tätte näib valdavat erinevate toonide ja värvidega. Vastavalt näitemängu vajadusele. Osvald elas "raha pärast" kirjutatud näitemängus, Manfred argipäeva õnne omas. Kummalisel kombel tundub Osvald ja tema raha ka täna olulise ja ärevana, milleni Manfred argipäeva õnne raputajana ei küüni. Mitte et "Palju õnne argipäevaks!" näitemänguna viletsam oleks kui "Ristumine peateega". Lihtsalt aines on erinev ja ka ainesele võib hinnagu anda.
Kummalisel kombel tuli nädal aega tagasi enne "Palju õnne argipäevaks!" esietendust Draamateatris lavale teinegi keskea kriisi lugu, Pulitzeri preemia mehe Donald Marguelies' "Õhtusöök sõpradega". Mõlemad hästi mängitud, erineva koomikaga, sama ainesega näidendid – erineva draamatehnikaga näitemängud, kuid neid saab siiski võrrelda. Sest kannatavad võrdlust.
Hoopis enam aga tahaks võrdluseks näha veel ühte Tätte näidendi "Palju õnne argipäevaks!" tõlgendust. Mitte et Linnateatri oma ebaõnnestunud oleks. Ikka hästi läks. Aga just heas töös hakkavad ilmnema teisedki võimalused. Tõlgenduse taga on alati ka teised, tegemata tõlgendused. Kas keegi võtab teha?

ANDRES LAASIK