Jaan Tätte uue näitemängu sisu on lihtsam kirjeldada inimestele, kes mäletavad Priit Pärna joonisfilmi "Kolmnurk", milles peaosi mängisid Julia, Viktor ja Eduard. Kui nüüd päris täpne olla, siis Tätte näidendis moodustub armastuskolmnurga asemel küll nelinurk, kuid naabrinaist Annat (Piret Kalda) ei võta niikuinii keegi eriti tõsiselt.

Seega kolmnurk. Kui kristlikus sümboolikas on (võrdhaarset) kolmnurka kõige muu kõrval peetud ka harmoonia sümboliks, siis mis tahes armusuhteist rääkivas loos tähendab kolmanda isiku astumine näitelavale ikka disharmooniat ning kipras (vahel koguni rullis) kulmu.

Vahet pole, on selleks kolmandaks täitmatu söögiisuga ahjualune või kogenud katsejänes ja elundidoonor Manfred (Peeter Tammearu). Aga just Manfredi toobki välisreisilt kaasa prantsuse filoloogist pereema Anett (Anu Lamp), tehes oma poliitikust abikaasale Fredile (Jaan Tätte) selgeks, et nüüdsest elavad nad edasi õnnelikku kolmikabielu.

Liig isegi taanlastele

Olgem ausad, olukord on mõnevõrra ootamatu - seda nii pereisa kui küllap ka suure osa vaatajate jaoks. Selline pahupidi muhameedlus, mis justkui soosib mitme mehe pidamist, on liig vist isegi vabameelsetele taanlastele, kes muidu ei kohku naljalt millegi ees tagasi.

Olukorra ootamatule iseloomule vaatamata paistab Tätte näidend selle kirjelduse põhjal perefarsina, mille keskseteks märksõnadeks on komandeering, riidekapp ja segi minevad uksed. Kui selline perelustmäng tuleks lavale mõnes teises Eesti teatris, noogutaksid vast isegi kriitikud mõistvalt pead: eks teatril ole ka tarvis raha teenida.

End juba heast küljest näidata jõudnud näitekirjanik Tätte ja Tallinna Linnateatri puhul tähendaks millegi sellise nentimine aga ilmselget ohumärki "Ristumine sooga". Asjade sellise käigu välistab Tätte juba näidendi algul - igasugu perefarsi sulaselge paroodiana toimib stseen, milles naiivitar Anna satub just Anetti tuleku ajaks naabrite magamistoas voodit kohendama.

Teravama silmaga teatrivaataja paneb perefarsi õblukese lihaskoe alt harilikult üsna pea tähele, mis ehitusega skeleti otsa on seekord näitemäng tõmmatud. Erinevaid võimalusi pole palju ja ega ühelt lihtsalt komöödialt oodatagi midagi ootamatut. Tätte "Palju õnne argipäevaks!" pakub tavapärasest komöödiast märksa enamat.

Esimene ja silmatorkavaim erinevus - kohati saab pööraselt nalja. Ning see pole selline lame ja etteaimatav nali, nagu seda meelt lahutavas teatris tihti kohtab, vaid ootamatu ja vahel mitmekihiline, mille peale pole piinlik üheskoos ülejäänud publikuga naeru kaasa mökitada.

Mitu asja korraga

"Palju õnne argipäevaks!" on kosutav vaatamine ka selle poolest, et pealtnäha banaalne olukord on osatud välja mängida mõnusa nihkega, milles põimuvad omavahel absurd ja grotesk ja situatsioonikomöödia ja veel palju muud. Hea näitemängu üks tunnuseid ongi sageli, et selle kohta ei saa öelda "see on see", sest see "see" on mitu asja korraga, mille vaheline piir on ähmane ja pidevalt muutuv.

Raske öelda, kui palju tuleks lavastuse õnnestumisest kanda Tätte näidendiga oma lavastajadebüüdi teinud Andrus Vaariku arvele ja kui palju nippe nuputasid näitlejad ise oma tegelaskuju juures välja, kuid osatäitmised olid vaieldamatult värvikad.

Küsimusele, kas Tätte järjenumbrilt viiendat näitemängu annab lavastada teistmoodi ja võibolla pareminigi, annab vastuse ilmselt aeg. Sest nagu me varasemast teame, on selle näitlejast näitekirjaniku tekstidel kombeks etenduda mitmes teatris korraga.

Tambet Kaugema
tambet.kaugema@postimees.ee