Kas pole omamoodi tähenduslik, et kui Kalju Komissarov tõi lavakooli 20. lennu noormeestega põhjamaiselt karge diplomilavastuse "Seitse venda'" välja Taevalaval, siis sama lennu kaheksa neidu mängivad show-bisnise telgitaguseid paljastavat "Tshehhov ja show-bisnist" Põrgulaval.
See ongi põrgu, õigemini põrgu läbi koomilise teatrikõverpeegli, millisena avaneb Ameerika kulisside tagune maailm.
Siin valitsevad ülespuhutud ja ekstsentrilised lavastajad, äpud produtsendid, geidest kostümeerijad ja ainult kasumi peal väljas olevad heategijad-sponsorid. Isegi kriitikud on selles maailmas kiiksuga. Üks neist (Hele Kõre) tavatseb istuda saalis ja nõuda etenduse pööramist oma tahtmist mööda mitte takkajärele, vaid interaktiivselt: siin ja praegu.

Ometi pole Jane Martini iroonia ja sarkasmi objektiks näitleja ega isegi mitte lavastaja või produtsent. Pigem ikka särav "vaprate ja ilusate" maailm, mis igaühe oma hundiseadustele allutab. Nii kui liblikas valgust adub, on ta hukule määratud. Või kas on? Siingi võib Tshehhoviga paralleele tõmmata.

Kursuse juhendaja ja lavastaja Elmo Nüganen on näidendile vinti veelgi peale keeranud ja laval on kohati lausa karikeeritud sümbolid-märgid. Loomulikult on tajutav pedagoog Nüganeni püüdlus anda kaheksale noorele näitlejannale mängida võimalikult erinevaid osi.
Ometi pole "Tshehhov ja show-bisnis" justkui Nüganeni näidend. Ta on lavastanud näidendi tõenäoliselt oma kursuse tüdrukute pärast. Tulemus on nauditav, kohati väga naljakas ja kohati kurb. Kavalehel ütleb Nüganen, et on selle lavastusega püüdnud minna tagasi teatri algtõdede juurde.
Teatav analüütiline puhastustuli on Jane Martini tüüpilisele ameerika näidendile kahtlemata kasuks tulnud. Lugu ise, mis koolitööna pakub ehk hea üles-ande mängida well-made-play'd, omab küllalt analooge. On olemas ka vähemalt üks lausa
stseen-stseeniline (vist inglise) koopia, kus loo ülesehituses on kõik sama, aga Tshehhovi asemel on Shakespeare ja kolme õe asemel Taani prints Hamlet.
Kahjuks peab tõdema, et vaatamata tõeliselt andekatele näitlejatöödele pole 20. lennu tüdrukute kolme-õe-mäng lavastusena kaugeltki nii intrigeeriv, kui sama kursuse poiste seitsme-venna-mäng. Ikka jäi tahtmine näha ka tüdrukuid murdmas piike vähemate väliste vahendite, aga tugevama dramaturgia ja keerukama psühholoogilise maailmaga.

"Kolme õe" lavastuse Irina rolli on väljaspool konkurssi valitud teletäht Holly (Karin Lätsim), kelle nimi peab lavastust kandma. Pole oluline, et Holly pole teatris enne mänginud. Aga tal on kuulsus, Marylin Monroe välimus ja silikoonrinnad. Holly valib lavastajaid ja jagab rollid. Hoopis tema ise hakkab mängima Ma‰at, Irinaks saab Lisabette (Laura Nõlvak), metodist, kellele jumal kuulutas, et temast peab saama näitleja ning Olgaks Casey (Elisabet Tamm), vähihaige off-off-Broadway veteran.
"Moskvasse, Moskvasse!" õh-kavad Olga, Ma‰a ja Irina "Kolmes ões". Casey, Lisabette ja Holly Moskvaks on Teater suure tähega. Kuid nagu Moskva jääb unistuseks T‰ehhovi õdedele, jääb Teater unistuseks ka Casey'le, Lisabette'le ja Hollyle.
Kolmest õest jääb vähemate vahenditega ent suurema sisemise kindlusega enim meelde Elisabet Tamme Casey-Olga. Nii Karin Lätsimi Holly kui ka Laura Nõlvaku Lisabette on tüübina peaaegu täiuslikud, kuid nende salapärasemad ja sügavamad põhjendused jäid esietendusel veel välise sära päikeseprillide taha.
Karakterrollide tulevärgi tipus on Carita Vaikjärve kaks meest ja naine: afroameeriklannast lavastajanna Andwyneth, sponsor Don Blount ja eriti lihtne lennujaamaametnik kuuluvad hooaja säravaimate kõrvalrollide ritta. Sama veenev on ka Evelin Pangi texaslasest kantrimees Ben – Ver‰inin ja ka Kadri Lepa poolakast lavastajageenius Wikéwitch.
Tore lugu, ehkki Jane Martini ameerika teatris loodetavasti jõuliselt kõlav pseudofeministlik topeltiroonia jääb väikses ja konservatiivsemas Eestis siiski natuke kaugeks. Seda enam tahaks näha kaheksa võimeka näitlejannahakatise päris Mashat, Olgat ja Irinat. Juliast ja Opheliast rääkimata.

Jaanus Kulli, teatrikriitik