Kui on valida kodumaise keskpärase teatri ning välismaise, kuigi samuti keskpärase teatri vahel, tundub olevat ilmselt arukas eelistada viimast.
Olgu pealegi, et hingematvat elamust ei paku ilmselt kumbki, võõramaise teatritegemise puhul võib vähemalt loota ootamatustele - et näed midagi sellist, mis meie teatrivöötmes tavapäratu või vähemalt harvaesinev.

Kui selle kandi pealt võtta vaatluse alla teatrifestivali "Tal-veöö unenägu" saksakeelne teatriharu - selle moodustasid kaks lavastust, austerlaste Brett-teatri "Rusudekorjajad" ja sakslaste teatri Tri-Bühne "Preili Pollinger" -, siis mõlemast neist oli üht-teist kasulikku kõrvade taha panna.

Seda enam, et "Preili Pollingeri" keskpärasuses süüdistada oleks ilmne ülekohus. Eeskätt õpetasid need kaks lavastust seda, et teatritegu ei pruugi alati nii tõsiselt võtta.

Eesti teater näeb laias liistus ikka sedaviisi välja, et publik paneb kodus kõpskingad jalga ja tuleb siis teatrisaali vaatama mingit lugu, mida tublid näitlejad seal suure läbielamisega etendavad.

Selles pole mõistagi midagi halba, eesti näitlejad on sedasorti teatrit tehes saavutanud taseme, mille pärast pole põhjust ärrituda või häbi pärast näost punaseks minna, aga vahel ihkab teatrisõbra hing ka vaheldust.

Olgu selleks vahelduseks või publiku paigutamine pikkade kõrtsilaudade taha, ümberringi sagimas agarad kelnernäitlejad, kelle käest teatrikülastaja saab keelekastet küsida.

Just nii oli lavastaja "Preili Pollingeri" puhul mänguplatsi organiseerinud, ja paistab, et õdusa õhkkonna loomisel oli arvesse võetud ka selle pokaali veini või kannu õlle toimet, mille publik muu mõnu kõrval lipsu taha libistas.

Muu mõnu all pean eeskätt silmas Traugott Krischke üpris vaimukat teksti, mille ta Ödön von Horvathi ainetel oli kokku pannud.

Aga ka nutikaid lavastusnippe, millega vaatajaid igast küljest ümbritseti - ainuüksi lae alla tõmmatud automobiil, milles preili Pollinger ja tema himur austaja püüdlikult rappusid, vääris tõesti publiku heakskiitvat mõminat.

"Rusudekorjajad" üllatas peamiselt sellega, et kuidas neli keskealist naist suutsid lihtsaid kupleesid esitades manada pisutki ajalooteadliku vaataja silme ette päris vahva kõverpildi elust sõjajärgses Viinis. Õpetlik stseen sellest, kuidas vahetuste teel hankida kilo pekki, on küllap kasutamiskõlblik igas sõjakoldes.

Eesti teatri lähiminevikust meenuvad üksnes mõned lavastused, kus kupleevormi on sama jõuliselt tarvitatud, kuid paraku on see jõulisus olnud siis ka võrdelises sõltuvuses tugeva piinlikkustundega, nii et peida või pea pingi alla. Austerlasi vaadates igatahes keegi nii ei käitunud.

Tambet Kaugema