Aastalõpu teatrifestivali "Talveöö unenägu" üks tippe oli Kama Ginkase sugestiivne Dostojevski-tõlgendus
Mul on väga hea meel, et mul õnnestus teatrifestivalil "Talveöö unenägu" näha vene tipplavastaja Kama Ginkase lavastatud Katerina Ivanovna Marmeladova monoloogi "Kuritööst ja karistusest".

Mitte et sedasorti teater mulle meeldiks. Ma ei kujuta ette, et see üldse kellelegi meeldida võiks, kes vähegi terve mõistuse juures. Aga meeldimiseks pole see tehtudki.

Selle lavastuse vaataja põhiemotsioon on ebamugavustunne, mis on kavatsuslikult tekitatud näitlejanna Oksana Mõssina hullumeelsuse piirile talumatult lähedale nihutatud "naturaalsest" rollilahendusest.

Samuti sealt välja kasvavast, peaaegu et agressiivsest otsesuhtlusest vaatajatega, ning kõige krooniks lastest, keda etenduses rakendatakse viisil, mille eest Rootsis lapsevanem ilma igasuguse jututa vangi pandaks.

Ei mingit halastust

Vaataja on asetatud selle kõige lähedusse, nii lähedale, et tal paratamatult tekib (nagu päriseluski) alateadlik soov midagi teha, sekkuda või siis hoopis jalga lasta. Samas on ta aga publikuna positsioonis, kus ta ei saa teha ei üht, teist ega kolmandat. Ta lihtsalt istub seal.

Kunst on aga siin see, kui täpselt on lavastajal õnnestunud määratleda see häirivuse ja ebamugavuse piir, milleni ta näitlejannal publiku viia laseb. Just täpselt sinnamaani, ja ei kröömikestki kaugemale.

Nii et poolteist tundi ega mingit halastust. Algul on isegi nagu pisut naljakas, eriti see keelte segapuder, mida Katerina Marmeladova publikuga suhtlemisel kasutab.

Hiljem, üha kordudes, muutub see sama painavaks kui nende lausete sisu (õigem oleks vist öelda - sisutus), mida meile justkui lõputult räägitakse.

Ei mingit arenevat lugu, ei mingit "uut tõde" "Kuritööst ja karistusest". Ei midagi, mille taha vaatajana varju pugeda.

Lõpus ka veidi teatrit

Vaid päris lõpus oli siiski pisut ka teatrit: tekstile lisandub muusikaline kujundus, valgest laest laskub valge köiejupi otsas valge redel, mida mööda näitlejanna püüab ronida justkui kuhugi "päris üles", kuid ei saa - valge lagi on vastas ega avane ka koputuse peale.

See selgelt metafoorne lõpetus laseb vaatajal end korraks pisut kergendunult tunda - ah, see oli ju kõigest näitemäng! Kuid see oli petlik kergendus.

Pooleteisetunnise käiaefektiga vaataja konventsionaalsed kaitsekihid läbi kulutanud etendus oli juba oma eesmärgi saavutanud.

Näiteks kui ma pärast veel kord olin üle mõelnud need mõtted, mis olid mulle pähe tulnud etenduse ajal, sain ma aru, et pole ma mingi "hea inimene".

Tõde on valus, aga aeg-ajalt vajalik. Ka teatris.

Margus Kasterpalu
Teatrikriitik

Ehk oli see ebaõnn, kuid need kaks lavastust, mida festivalil nägin, jätsid mu jahedaks.

Toruni teatri mängitud Samuel Becketti "Lõppmäng" oli nelja sama näitemängu lavavariandi seas, mida näinud olen, ehk halvim üldse. Kohalikku teatrikogemust ei rikastanud see millegagi.

Kaunase Kammerteatri "Gargantua ja Pantagruel" (lavastaja Stanislavas Rubinovas) muidugi rikastas - selliseid südamlikke ja süütuid kammerorgiaid tahaks teatripildis tervitada küll ning vormiliselt võiks selline teater millekski inspireeridagi, kuid lõppkokkuvõttes oli see ikkagi vaid tore asjake, mitte erutav aken maailma.

Seda akent otsisin ka vestlustest teisi lavastusi näinutega, kuid tõeliselt veenvaid ja innustunud kirjeldusi ei kuulnud.

Seetõttu jäi mulje, et kuigi festivalil oli vorme, mis meie teatripildis igapäevased ei ole, oli "Talveöö" pakutav erisus näiline ja sisuliselt otsisid festivali korraldajad pakutud lavastuste näol õigustust-kinnitust samale vaimulaadile, mis meie teatriilma juba niigi iseloomustab.

Lavale jõudsid kvaliteetsed asjad, tumedamad ja rõõmsameelsemad laigud vana hea Euroopa vaimupärandist, millega sellessamas vaimus nostalgitsejal turvaline aastalõppu mööda saata.

Siin pole midagi pahaks panna, ometi pean tunnistama, et erksamaid kogemusi sain läinud aastal üldiselt mingiks sekundaarürituseks arvataval "Banaanikala" festivalilgi, rääkimata Baltoscandalist või ülivõimsast Pimedate Ööde filmifestivalist.

Samas ei märganud neil üritusil sugugi samavõrd palju teatraale ringi liikumas kui "Talveöö" festivalil. Võibolla siia ongi koer maetud. Pool vähemasti.

Valle-Sten Maiste