TEATER. Talveöö Unenäo festival tõi Tallinna suure portsu välisteatrit ja rahuldas kiiduväärselt nende inimeste nälga, kes igatsevad näha mujal maailmas teatris toimuvat.
Festivalikava kvaliteediga võib igati rahule jääda: kaks lavastust esindasid erineval moel tippkvaliteeti, üks ei hakanud siinses kultuuris tööle ja ülejäänutes oli kasvõi midagi õpetlikku, mis Eesti teatri taustal värskelt mõjus. Selline võib olla ka kogenud festivalitegijate tulemus.

STUTTGARDI TEATER JAGAS VEINI. Festivali tippu tuleb paigutada Moskva noorsooteatri "K.I. Kuritöö ja karistuse" ning Stuttgardi Tri-Bühne "Preili Pollingeri". Mõlemad lavastused lähtusid proosast, kuid olid sisult täiesti erinevad.

Tuntud vene lavastaja Kama Ginkase tööd võib pigem pidada Dostojevski-aineliseks uuringuks. Tegu oli "Kuritöö ja karistuse" teisejärgulise tegelase, Katerina Marmeladova monoloogiga, kus osales ka kolm last. Avali vene hingega naine Oksana Mõsina oli tähelepanuväärne just oma provokatiivsuse poolest.
Monoloog kirjutab lahti Dostojevski vaimus olukorda enne ja pärast hobuse alla jäänud härra Marmeladovi peiesid. Dostojevski peategelased Sonja Marmeladova ja Rodion Raskolnikov põikavad vihase ja samas sisemuses hella naise juttu vaid vilksamisi. Näitlejanna kaasab tegevusse vaatajaid, klobib liigutaval moel lapsi. Olukord on ülipinev.
Aktiivselt suhtles publikuga ka "Preili Pollingeri" trupp, kuid provotseerimise asemel kandsid siin näitlejad laua taga istuvatele vaatajatele õlut ja veini. Sellises kerges miljöös käivitati lõbusalt Ödon von Horvathi romaanist pärit töötu neiu prostituudiks pööramise lugu, mis läks märkamatult aina kõvemaks ja häälekamaks.
Hästi ettemängitud juhtumused jõudsid pärale ja nii tehti kogu publik sujuvalt sünge loo tunnistajaks või isegi kaasosaliseks. Loole pandi veel brechtilik punkt topeltlõpuga, mis lõikas ära lääge kaastunde võimaluse. Edith Koerberi lavastus on imetlusväärne näide teatrist, mis juhib publiku märkamatult meelelahutusest tõsise diskussiooni juurde.
Poola Toruni teater tõi Tallinna klassikaliselt tõlgendatud Becketti "Lõppmängu", mis oli täidetud korralike näitlejatöödega. Viini Brett teatri "Rusudekorjajad" pani õlgu kehitama, sest Teise maailmasõja lõpu viinilik nägemus tundub siinseil laiuskraadidel naiivne. Ülejäänud lavastused jäid "Lõppmängu" ja "Rusudekorjajate" vahele.

KÜLALISED KIITSID KORRALDUST. Esimest korda kokku pandud festivali kava tuli laadide poolest nii erinev, et vägisi tekkis mulje juhuslikkusest. Ka Baltoscandali kava on erilaadne, kuid seal on alati mingi opositsioonilise teatri maik juures, mis asja koos hoiab.
Küllap koorub järgmisel korral selgemalt välja festivali identiteet ja vastus küsimusele, mida sellega öelda tahetakse. Nii annab see loodetavasti regulaarseks muutuv suurüritus lisa-jõudu ka Linnateatrile, millele festival on suurepärane võimalus end laiemalt teadvustada.
Kokkusõitnud teatraalid kiitsid korduvalt festivali korraldust, mis sujus saksa täpsusega. Talveöö Unenäole pani toreda punkti aastavahetuse pidu Linnateatris.

Andres Laasik