Vilde "Tabamata ime" on teatritekst, millele interpretatsioonide samblakihi paksuse poolest omamaiste seast võrdset ei leia. Möödunud sajandi kolm esimest veerandit otsiti üha täiuslikumat vormi dramaatilisele jutustusele, milles eneseusuta ja kinnise käega klaverikunstniku aupaistel soojendab end kergatsitest kunstijüngrite grupeering.
1975. aastal tuvastas teatrikooli lõpetav Merle Karusoo Leo Saalepis kunstniku, seadis kahtluse alla "päikesenaise" Eeva Marlandi kunstiotsustuste legitiimsuse ning pani ta samale pulgale amööbitar Lilli Ellertiga.

1983 tuleb Endrik Kerge telelavastuse irooniline stilisatsioon, 1992 Priit Pedajase eleegiline lürism, 1998 Kalju Komissarovi jubedate kriitvalgete maskidega võimlemistund (viimast, Viljandi Kultuurikolledzhi tudengilavastust ei pea praeguse lavastuse muidu põhjalik kavaleht miskipärast mainimisväärseks).

Kunstlilledega võõrastetuba

Teadagi tekitab see uue, taas kord lavakunstitudengitega tehtud "Tabamata ime" puhul ootuse, nagu kooliklassika uusversioonide puhul ikka: millega seekord jalust rabate? Mis teemad, tekstilõigud on just täna õhtul aktsenteeritud ja suureks mängitud?

Kõneksoleval juhul lisab intrigeerivust tõik, et tegu on Karusoo isegi kahekordse "tagasi-pöördumisega" - üldse traditsioonilise näitemängu, pealegi tema loomebiograafias nii etapiliseks osutunud teksti poole (Karusoo juhendamisel valmis ka 13. lennu koolitööna tehtud, nn pööratud sugudega "Taba-mata ime").

Ning selles valguses toovad esimesed lavaminutid Tallinna Linnateatri muuseumlikus, sohvade, drapeeringute ja krõbisevate kunstlilledega võõrastetoas kaasa üllatuse - midagi üllatavat justkui polegi.

Samas hakkab pead tõstma kerge kahtluseuss: kas selline pisut tolmune mängumaneer ja retrolik salongi(tragi)komöödia on ikka kõige õigem võti tänaste lavanoortega "Tabamata ime" lahtikeeramiseks? Kus on ikkagi "päris" Karusoo oma armuheitmatu ajatundlikkuse ja nugaterava kontseptualismiga?

Kas tõesti ühendab eelmist Karusood praegusega ainult teatriõhtu (meie oludes) gigantne pikkus (neli vaatust, kolm vaheaega)?

Ei, kindlasti mitte ainult. Ja kindlasti pole tegemist lihtsalt tudengite koolitöö, kirjaniku tekstitähe võimalikult täpse väljamängimisega.

Ka sel "Tabamata imel" on sõnum ja kontseptsioon. Täpsemalt küll mitu teineteist mittevälistavat sõnumit ja tõlgendusmudelit.

Mõne aasta eest küsiti paari noorlavastaja tööde puhul meie kriitikas: kas ka stiil võib olla sõnum? Seekord peaks küsima: kas sõnum võib peituda juba materjali ja trupi kokkuviimises?

Sest tunduvalt tähendusrikkamana kui Vilde tekst (lavalt kõlavad lendsõnad Euroopasse minekust ja kunstniku missioonist ei kõla muidugi päris resonantsitult, kuid vaevalt et palju aktuaalsemalt kui mõnes eelmises lavastuses!) mõjub praegu asjaolu, et mängivad kolmanda kursuse teatritudengid.

Lõpeb poolelt noodilt

Mis tähendab, et seekord kukub ära küsimus, kas Saalepi puhul on tegemist kunstniku või sharlataniga, saab üksnes oletada, kas sellest noorest mehest võiks kunagi kunstnik saada. See paneb tähelepanelikumalt uurima Saalepi ümbruskonda.

Kes ja milliste vahenditega jääb peale selles võidujooksus, milles keerleb Saalepit ümbritsev mesilaspere? Narrikuljuste helistajad või potentsiaalsed imetabajad? See küsimus kirjutatakse õhku, tükk lõpeb justkui poolelt noodilt.

Mängijate noorus "ütleb ette" osalt sellegi, et tegu on ilmsesti Vilde näidendi ühe mahedama, maisema ja maaligidasema tõlgendusega. Kui Karusoo esimeses variandis astus Urmas Kibuspuu Saalep finaalis klaveriklahvidele, oli see ambivalentne kujund ja võimas metafoor.

Nüüdne Saalep tõuseb samas stseenis jalgupidi pidulauale, aga tema "andke mulle veel pisut aega!" ei kõla kunstniku sisekosmose fataalse kokkuvarisemisena, vaid tõesti aja peatamise soovina situatsioonis, kus kätte on jõudnud "silmade avamise päev". Pöördepunkt, mis nõuab selgeid valikuid nii elu kui ka loomingu interpreteerimisel.

Kunstipaja ümber karglev kurgede-kõrendite tühikargajate kampki pole seekord nii tülgastav, ehkki selle kujutamise viis liigub gradatsioonis: iga uus nähtavale ilmuv karikatuur on eelmisest astme võrra rohkem nihkes.

Andkem ainult aega

Polüfoonilise elu- ja kunstiteemalise kõneoratooriumina mõjub lõpudefilee, milles noornäitlejad segunevad Tallinna Linnateatri tegevjõududega ja ukseaugust seirab Kalju Orro organist Heinmanni läbitungiv pilk.

Päevalehe kultuurilehekülg pole paraku juba ammu koht, kus rollisooritusi analüüsida, tudengnäitlejate puhul polegi ehk kõige pedagoogilisem paari nime välja tuua. Pealegi oli nimetamisväärseid osatäitmisi rohkemgi.

Aga jõuab veel. Andkem ainult aega!

Sven Karja, teatrikriitik