Tallinna Linnateatri külalisetendused Stuttgardis Balti teatripäevadel läksid täissaalidele ning neid saatis ajakirjanike ja publiku siiras tunnustus.
Võrdselt "Clavigo" ja "Pianoola" etendustega tekitas teatrisõprades huvi Baltimaade kolme noore dramaturgi näidendite ettelugemine. See on saksa teatriruumis väga populaarne ettevõtmine – vaataja võib tasuta nautida näitlejate etteloetud uusi näidendeid.

JAAN TÄTTE "SILD" kanti ette peaaegu täies mahus, koos saksa näitlejatega osales lugemisel ka autor, kes suurema osa oma tekstist kandis ette eesti keeles. Arvukas publik noppis tekstinüansse ja sellesse kätketud huumorit suurepäraselt, ilmselgelt nautisid esitust ka saksa näitlejad.

Saksa kriitikute arvates on "Sild" mõnevõrra keerukama ülesehitusega kui Saksamaal juba populaarsust kogunud Tätte "Ristumine peateega" ehk "Bungee Jumping".
Linnateater kandis kahel õhtul ette Goethe "Clavigo" ja T‰ehhovi "Pianoola" (pealkirja "Platonov" all). Stuttgarter Zeitungi teatrikriitik Roland Müller ja Frankfurter Allgemeine kriitik Renate Klett pidasid silmapaistvaks eesti näitlejate võimet esitada veenvalt kaht täiesti erinevat esteetilist sõnumit: n.-ö traditsioonilises teatrikeeles kõnelevat "Pianoolat" ja modernset "Clavigot".
Nooremat põlvkonda esindav Roland Müller arvas, et saksa teatrivaatajale on mõistetavam ja lähedasem Andrea Mosese lavastatud "Clavigo", Renate Klett suutis "Clavigosse" kätketud sõnumit tõeliselt tajuda alles pärast Elmo Nüganeni "Pianoola" vaatamist.

GOETHE TEINE TÕLGENDUS. Müller leidis, et "Clavigo" lavastus sarnaneb praegu Kesk-Euroopas, eriti Saksamaal, Shveitsis ja Austrias viljeldava teatrikeelega. Samas liigitas ta Andrea Mosese Goethe-käsitluse "intelligentse ja koomilise" suuna esindajaks.
Mülleri sõnul on Goethe-tundmine kaasaegsel Saksamaal totaalselt langenud, "Clavigosse" kätketud karjääri ja kohanemisvõime ning armastuse ja inimlikkuse konflikt mõjub aga kaasaegselt ja aktuaalselt ning seetõttu on tekst ka praeguses saksakeelses teatriruumis küllalt tuntud. Mosese lisatud feministlik aspekt pöörab tema sõnul Goethe-aegse patriarhaalse ühiskonna sõnumi pea peale ning annab sellele täiesti uue ja kaas-aegse värvingu.
Kriitik arvas oma senise napi kogemuse põhjal, et eesti teatri tugevaim külg on näitlejatehnikasse ning lavastajamõttesse kätketud võimas potentsiaal. Tema hinnangul peaks eesti teater Euroopa teatriruumis läbilöömiseks enam rõhku panema noorele modernsele lavastajateatrile, nagu seda esindas seekord Moses.

SUUR ELAMUS. Klett seevastu leidis, et nii sügavat elamust, nagu pakkus Elmo Nüganeni "Pianoola" oma detailses klassikalisuses, pole ta ammu kogenud. Tema eelmine mälestus "Platonovist" oli pärit umbes 20 aasta eest nähtud lavastusest, kus nimiosas oli Marcello Mastroianni, Elmo Nüganeni lavastus ja esitus lisas sellele uue põneva mõõtme ning täiuse.
Klett nimetas end modernse ja radikaalse teatraalsuse veendunud pooldajaks. Ta tunnistas samas, et Tallinna Linnateater avanes talle siiski eelkõige "Pianoolas" esitatud klassikalise täiuslikkuse kaudu.
Kriitik kirjutas, et teater, mis annab oma näitlejale võimaluse end proovile panna nii erinevates stiilides, nagu seda näitas Linnateater oma külalisetendustega, väärib tõsist tähelepanu ja lugupidamist ning tekitab huvi kohtuda ka tulevikus.

Reet Weidebaum, teatriajakirjanik