Linnateatri suveõuel seisavad hanereas näitlejad, kõigil kõleda tuule ja külma ilma tõttu jopekapuutsid silmini tõmmatud. Valmistutakse Inglismaa kuninga Charles I (Hannes Kaljujärv) hukkamiseks.
Eelseisvast verisest vaatepildist ei lase ennast häirida ainult näitlejatar Liina Olmaru (Mileedi), kes kõhutab aknalaual ja mugib hoolega salatit süüa. Pistab päikeseprillid ette ja rüüpab kohvi peale. Hetkeks hea söögiisuga noor naine siiski ehmatab.
"Poisid, jätke see giljotiin rahule," hüüab kannatuse kaotanud lavastaja Elmo Nüganen. "No mida te sellest näpite. Kui päris katki läheb, siis olen ju mina süüdi."
Etenduses D'Artagnan'i kehastav Indrek Sammul eemaldub mõõduka aeglusega tapariistast ja võtab veidi vabandaval ilmel tekstiraamatu kätte. Tema trotsib ainsana jahedat ilma, olles riietunud ajastutruusse kostüümi.

Kuna giljotiini keelati puutuda, siis imiteerib Nüganen vajalikul kohal ise tapariista langemise häält, hõigates mikrofoni "traa - aahh" või "paa-am". Lavastaja läheb nii hoogu, et viskab lausa jope seljast ja tõmbab jakihõlmad valla. Üks asi talle siiski ei meeldi. Nimelt keerab rahvasaadik (Mart Toome, lavakunstikateedri XX lend) linnakodanikele kõnet pidades kogu aeg oma tagumiku saali poole valel ajal.
Londoni keskväljakust veidi kaugemal püüab Aramis ehk Jaanus Rohumaa paariaastase lapsukesega kokkuleppele jõuda. Ta võtab protestiva põngerja sülle ja jalutab hoopis minema. Õhku jääb küsimus, kas Aramis on kakskümmend aastat hiljem abiellunud ja pere soetanud või peab jätkuvalt tosinat lõbusat armukest?

RAHVAS NÕUAB PEA MAHARAIUMIST. "Charles Stuart, teile loetakse ette kohtuotsus," püüab käskjalg Mart Toome rahva kisast üle karjuda. "Teid süüdistatakse võimu kuritarvitamises, rahva tahtele vastuhakkamises, majandusliku kaose tekitamises, salakokkulepete sõlmimises naaberriikidega."
Londoni lihtrahvas skandeerib kahekümnest surmapatust koosneva süüdistuskokkuvõtte järel kogu hingest "Pea maha, pea maha!". Pööbli hullusesse üdini sisse elanud Marje Metsur virutab teise korruse aknast südametäiega alla luua, mis maandub peaaegu näitleja Andres Raagi (Lord Winter) kuklas. Kui veel saabub teade, et kuningliku kaelamurdmise puhul pakutakse kõigile süüa ja juua, siis täidavad teatrihoovi kõrvulukustavad huilged. Kohale tassitakse veinivaadid ning läheb üleüldiseks peopidamiseks.
Üks matsijurakas sülitab Inglismaa kroonitud peale lõpetuseks vastu nägu, kuid temal jääb seetõttu uimastav märjuke joomata. Nimelt ei kanna Charles I musketär D'Artagnan sellist alandavat käitumist oma isanda suhtes. "Üks kõigi, kõik ühe eest" deviisi järgi elavad mehed jooksevad üle väljaku tõkestamaks sülitaja teed.
Indrek Sammul tuletab veel Jaanus Rohumaale jooksu pealt meelde, et ta ei oska sõnagi inglise keelt. Aramis peab tõlkima D'Artagnan'i sõnumit alatu käitumisega vennikesele.
"Porthos, tapke see mees," sõnab Sammul silmade välkudes. "Mitte mõõgaga, sest see on aadliku jaoks. Lööge ta lihtsalt rusikaga surnuks."
Stseen on õnnestunult läbi mängitud ning Indrek Sammul läheb veidi eemale noorele kolleegile vehklemiskunsti õpetama. Publikule hiljem improviseerituna mõjuv mõõgastseen harjutatakse tegelikult kümneid kordi peensusteni läbi. Jala- ja käeliigutused muutuvad iga korraga aina kiiremaks ning täpsemaks.

MÜSTILISED PURITAANID. Allan Noormets ehk Porthos on aastakümneid hiljemgi muhedalt paks vennike. Kui ei ole parasjagu tema stseenitegemise kord, siis viskab ta mõnuga murule pikali ja suunab nina päikese poole. Külm tuul ajab Noormetsa siiski mõne minuti pärast mätta pealt püsti ja sunnib termosest kuuma kohvi kallama. Samal ajal käib laval äge jutt puritaanide teemal, mis paneb noorukesi näitetudengeid selle sõna tähenduse üle lustakalt arutlema.
"Puritaanlasteks nimetatakse põhjataanlasi," selgitab Porthos-Noormets ülitõsisel ilmel. "Aga tegelikult hoopis ikkagi neid taanlasi, kes pidevalt purjetamas käivad. Viikingid, täitsa kindlalt."
Kui tudengipreilisid ajab Noormetsa jutt itsitama, siis lavastaja Elmo Nüganeni mõne aja pärast ärrituma. Nimelt ei saa Porthos kuidagi aru, miks ta peab just täpselt etteöeldud teed pidi lavalt minema jooksma. Nüganen lõpetab diskussiooni resoluutselt sõnadega: "Jäta minuga vaidlemine. See on lihtsalt lavastaja soov."
Vahepeal on musketärid suutnud esialgse hukkamise nurjata, röövides timuka ja algatades vandenõu kuninga päästmiseks. Charlesi juurde vangikongi saadetakse maskeeritud saadik sõnumiga plaanist, mille käigus toimetatakse ta sadamasse, kus ootamas päästev laev.
Seda, kuidas musketäride vandenõu õnnestub, saab publik näha juba 9. juunil. Suuremad musketäride fännid on teatrikassa juunikuu etenduste piletitest juba tühjaks ostnud.

Tiina Laanem