"Näed, sul on 30 sekundit aega, et siit sinna joosta," näitab lavastaja Elmo Nüganen oma hoolealusele suuna kätte. "WCsse sa selle ajaga ei jõua ja suitsu ka teha mitte, näe, sinna küll." "Kui valmis panna, jõuab ta selle ajaga seal pitsi konjakit küll sisse visata," pakub omalt poolt Allan Noormets.

Esmaspäeva keskpäeval paistab päike, Linnateatri lavaaugus on täiesti tuulevaikne ilm. Lavaaugus on alanud Linnateatri suvelavastuse "Musketärid 20 aastat hiljem" järjekordne proov. Etendus on järjeks aastatetagusele Linnateatri menutükile "Kolm musketäri".
Et sealsamas lavaaugus töötab ka baar, on mitmed linnakodanikud tulnud einet ning tasuta etendust nautima.

Töömehed paigaldavad kikivarvul tribüünkarkassile isteplaate. Veel kaks töömeest, kes erinevates kohtades saagimistööd teevad, on trehvanud samasse saagimisrütmi. Ülejäänud asjapulgad katsuvad oma toimetusi teha nii vaikselt, kui võimalik.

Porthosele redel kõrgustes ei meeldi

Parasjagu lõpetatakse stseeni, mis kujutab duelli Mileedi poja Mordaunt'i, keda mängib EMA Kõrgema Lavakunstikooli XX lennu tudeng Alo Kõrve, ja D'Artagnani vahel.

"Nüüd võtame järgmise stseeni," teatab lavastaja Elmo Nüganen sigaretti kustutades - väiksem lauatuhatoos on konisid juba peaaegu täis. Et suitsumehi on teisigi, on õue taritud ka suurem, jalal seisev tuhaalus. Ette võetakse stseen, kus musketärid oma kaaskonnaga neid ootavale laevale peaksid jõudma.

"Kas see kolme meetrine trapp, mis laevale viib, on valmis?" hüüab Nüganen.

"Valmis!" kostab nähtamatu hääl vastuseks ning minuti pärast toovad kaks lavameest paika tavalise redeli, mille üks ots lavale ulatub ning teine rohukõrgendikule pidama jääb. Esimesena astub paari meetri kõrgusel asuvast trepist üle üks töömeestest.

"Sellel keksida pole mõtet," kostab töömees.

"Oi-oi-oi..." toob kogult kaalukaim Porthos Allan Noormetsa isikus vaikselt kuuldavale hädalduse.

"Ära muretse, sinu jaoks tehakse sinna spetsiaalne asi!" lohutab Nüganen.

"No muidugi, jah," jääb Noormets endiselt kahtlevaks.

"Etenduse ajal pannakse sinna laiemad lauad," rahustab Nüganen edasi. "Aga teie ärge häbenege karta. Kui te sealt praegu minna kardate, siis minge ringiga!"

Kõik, kes "laevale" minema peavad, lähevad kangelaslikult ikkagi üle redeli. Ka Nüganen ise, justkui näidata soovides, et tegelikult pole vaja seda peljata - ikkagi efektne minek. Kui tuleb Noormetsa kord, jääb ta korraks selle keskele pidama, poetab tasakesi: "Oh, kuidas mulle see siin ei meeldi!" ja astub lõpuni.

See lühikene stseen näitab, et lavastus tõotab tulla võimas ja suurejooneline.

"Ootame õige mehe siis ära."

Kui näitlejad on mõni aeg oma repliike öelnud ja Nüganen lavapealse ja -esise vahet kui vurrkann ringi tormanud, tulevad talle meelde püromehed.

"Kas te olete valmis?" küsib ta läbi valjuhääldi.

"See õige mees läks korraks ära, aga meie oleme ikka valmis," hüütakse talle ülalt rõdult vastu.

"Siis ootame õige mehe ära," eelistab lavastaja siiski professionaali kohalolekut. Õige pea on nõutud spetsia-list kohal ning lava alla pannakse tossumasin. Ollakse jõutud hetkeni, kus laev püssirohutünnide plahvatuses pilbasteks lendab ja põhja vajub. Pinge kasvab, helimees keerab taustamuusikat kord kõvemaks, kord vaiksemaks. Õhus on tunda ärevust, sest kohe peaks midagi suurt juhtuma.

Üle Linnateatri lavaaugu lendav üksik kajakas ei pea ootusärevuses enam vastu ja laseb alla kukkuda kahel korralikul seedeproduktil. Mõlemad lähevad musketäride-meeskonnast õnneks mööda.

Porthos (Allan Noormets)

Oma tegelaskujust: "Porthosel on nüüd, 20 aastat hiljem kolm mõisa. Tal on rikas naine, kes kahjuks surnud on, sellest ka rikkus. Ja tal on kohutavalt igav. Nii käib ta oma hobusega naabermõisnike viljapõlde tallamas, et ehk saaks kellegagi kakeldagi - aga ei midagi. Pealegi on naabermõisnikel uhked tiitlid, aga Porthosel pole, ja see häirib teda. Niipea kui D'Artagnan tema juurde tuleb ja kaaslast appi palub, vastu aga parunitiitlit pakub, on ta kohe nõus seiklustesse sukelduma."

Füüsilisest trennist: "Umbes kuu aega oleme pärast proovi vehklemistrenni teinud, juhendab Inderk Sammul. Peaaegu iga päev ikka mitu tundi järjest. Selles lavastuses on üsna palju võitlusstseene ja kaklusi ning Porthos ei pea neid alati mitte mõõgaga, vaid kõigega, mis kätte satub - kas siis laudade või muu käepärasega. Neid stseene tuleb juba seetõttu rohkem harjutada, et etenduse ajal midagi ei juhtuks ja kaklused-võitlused oleksid rohkem käpas."

Uuendustest: "Pürotehnika- ja lavaefekte on juures. Näiteks tulirelvad, mis pauku teevad - nii püstolid kui ka kahurid."

D'Artagnan (Indrek Sammul)

Oma tegelaskujust: "D'Artagnan on kõik need kakskümmend aastat seisnud praktiliselt kuninga või kardinali ukse taga valves. Ta on kibestunud, sest pole muud eriti teha jõudnud; vanade sõpradega tal enam sidet pole ja kui ta lõpuks ülesande saab, siis on tal ükskõik, millise sisuga - peaasi, et midagi teha saab."

Lavastusest: "Füüsiliselt on see minu arvates raskem roll kui esimeses osas. Ja dramaturgiliselt on tegu tõsisema ja sisukama tükiga. Lavakujundus on rikkalikum, võitlusstseene on rohkem kui esimeses. Kui esimeses osas kutsus üks solvatu teise mõõgavõitlusele, saavad nad nüüd tüli tulirelvadega ära lahendada - aeg on edasi läinud."

Aramis (Jaanus Rohumaa)

Oma tegelasest: "Põhijoontes on Aramis olemuselt samaks jäänud. Tegevteenistusest on ta lahkunud ning saadab nüüd kloostris aega mööda."

Lavastusest: "Struktuurilt on teine osa keerulisem, seikluslikum ja sügavam, mitu teemat mõjuvad üsna tänapäevaselt."

Kartustest: "Mingit sellist hirmu mul tüki ees ei ole, et ma hüpates jala võiksin väänata või mõõgaga pihta saada. Ohtu kui sellist ma ei tunneta. Rohkem paneb mind muretsema lavakujundus - kui näiteks vihma sajab, lähevad puised kaldpinnad väga libedaks ja seal on kerge libastuda."

Athos (Marko Matvere)

Harjutamisest: "Mingeid uusi oskusi selle lavastuse juures, võrreldes esimesega juurde polnud küll õppida vaja. Praegune etendus on füüsilises mõttes minu arust kergem, ratsutamist ja jooksmist oli esimeses osas rohkem, praegu hobuseid pole."

Proovidest: "Välilavastusega on see häda, et tuleb arvestada välitingimustega, nagu näiteks õhutemperatuuriga. Etenduse või proovi alguses võib olla üks ilm, selle lõpus aga hoopis teine. Selline temperatuuride muutumine on kõnetehniliselt raskem kui mõnes siseproovis. Dublante peategelastel ei ole, nii et tervist tuleb hoida. Kui jääd haigeks, on see oma viga - ikka tuleb välja tulla.

Väljasmängimise teevad raskemaks ka muud tegurid - näiteks kui mõni kajakas võtab pähe siia tiirlema ja karjuma jääda, segab see omajagu. Või möriseb kusagil nurgas mingi kohvimasin või lendab lennuk üle..."

Valdi Jahilo