Kui kuue suve tagune "Kolm musketäri" oli puhas idealismi-ilming, siis Nüganeni & Tallinna Linnateatri nüüdne järjelavastus on profilt tehtud poptoode.
"Musketärid - kakskümmend aastat hiljem" on nagu mõne debüütalbumiga kuulsaks saanud popikooni teine heliplaat. Volüüm kaks peab vastama fännide hulga ootustele. Mängima mitte niivõrd uudsusevõlul, kuivõrd nostalgilisel äratuntavusel. Esikteose impulsiivset hoogu on vähem, volüüm kaks on tehniliselt läbikaalutum ning mõjub mõistusega väljamõõdetumalt.

Toona lõpetas Nüganen lavastuse Athose pöördumisega publikusse: "Tulemas on pudukaupmeeste ajastu." Seekordne sõnum on, et mõõgakangelaste aeg on läbi, sest - pole kuningaid, kelle eest mehemoodi väljas olla, võidelda. Finaalis trööstib d'Artagnan Athose poega, et uue põlvkonna elu tuleb parem: nad saavad kuninga.

Kadunud noorusuljus

Lihtne sõnum suures vaatemängus. Ideaalide kaotamine on Nüganeni teema. D'Artag-nani suu kaudu karjatab 40-le lähenev Nüganen: suurim häda on, et meie noorusuljus hakkab kaduma. Asemele astub kaalutlus. Pole suurt vahet, keda teenida. Sõprade ja vaenlaste leerid on segi.

Dumas' romaanis kulus musketäridel selle äratundmiseks 20 aastat, Eestis piisas meile kuuest aastast. Publik saab aru, et on "kasvanud ja küpsenud" üheskoos lavastaja ja peaosalistega.

Nüganenil oli kuus aastat tagasi peaosatäitjaid valides silma. (Nagu Leida Laiusel, kelle filmides peaosi mänginud näitlejannasid on nende kangelannade saatus ka elus saatma jäänud.)

Sammulit samastab publik d'Artagnani tarmuka tubliduse ja suuremeelsusega.

Noormetsas võib näha Porthose moodi suurt ustavat lontukoera. Rohumaad saadab Aramise elukaval aatemehe imago. Matvere jätab eesti mehisema näitleja mulje. Müüdid on popkultuuri alus. Rahvas tahab samastada näitlejat tema rolliga. Tore, kui ka eesti teatril on publikule pakkuda midagi hollywoodilikku.

Palagan igal õuel

"Musketärid - kakskümmend aastat hiljem" läbi ja lõhki nostalgilist õhustikku toonitavad "Kolmest musketärist" üle kantud muusikamotiivid. Lavaauk on veel imposantsemalt välja ehitatud. Romantilise vaatemängu i-täpiks on mustad ja valged tõusvad-langevad hiigelaerud. Eraldi imetlema paneb Indrek Sammuli talent trupi vehklemisõpetajana.

Mõne nädalaga nii suur show püsti panna, seda suudetakse vist ainult Tallinna Linnateatris. Võrreldes konkurentidega (näiteks "Risk") ei torka Nüganeni suvelavastuses silma ühtegi maitsevääratust ega odavat nalja. Pisiosadeni välja.

Vaimuka episoodina jääb selle suve teatrist meelde kepphobu murumättast toitev trahteripidaja võsu (Andero Ermel). Inglise kõrtsmikku mänginud Andres Raagi ei tundnud kavaleheta ära ei mina ega kumbki mu kõrval istunud teatrikriitikust kolleeg. Oivaline ümberkehastuja!

Naerma pani ka Piret Kalda partei-blondiin ("Lähme koosolekule!") ning Porthose "othellud" - mustaks möksitud nägudega teenrite kolmik. Kaasategevatest Nüganeni tudengitest kasutas oma võimaluse meelde jääda kõige paremini ära Alo Kõrve - kogenud musketäride vastas Mileedi teravate ilmetega kurja pojana.

Kuninglike peade rollid jäid selles kuningate puudumise üle kaeblevas loos teistest kahvatumaks! Charles I (külalistäht Hannes Kaljujärv) hukkamine, üks lavastuse sõlmpunkte, mattus esietendusel naaberõuest kostva kitarrikontserdi alla. Kuus aastat tagasi oli Tallinna Linnateatri "Kolm musketäri" ainus. Nüüd käib palagan igal õuel, eks näita killustatust seegi.

Kuus aastat tagasi oli rõõm Tallinna Linnateatri "Kolmest musketärist" kogu oma järjekordade ja supisöömistega midagi enneolematult suurejoonelist. Midagi positiivset Eesti- maa elus pead tõstnud virina vahele.

Kuis nüüd? Kuni Eestil oma kuningat loota pole, kummardame Nüganeni musketäre. Mitte iga vaatemängu pärast ei kannataks publik viis ja pool tundi vihma ning Eesti juunijahedust.

Meelis Kapstas, teatrikriitik