Linnateatri "Musketärid – 20 aastat hiljem" on igati tubli teatritükk ja vaid võrdluses oma eellase, "Kolme musketäriga" võib ta kallal mõnevõrra norida.
Asi pole ainult uudsuse edus, "Musketärid – 20 aastat hiljem" on teistsuguse muusikaga lavastus, mis pääseb raskemini esile. Eriti tundis seda teisel etendusel, kus enam kui viie tunni jooksul tuli tublit seenevihma. See ei tööta sugugi näitlejate kasuks, või kui, siis ainult mõnes uljas mõõgastseenis.

AEG ON PAIGAS. "Musketärid – 20 aastat hiljem" on erilise ajakäsitlusega. Elmo Nüganen on võtnud vanema Dumas' romaani ette ja jutustab seda aeglustatud teatrikeeles. Näitlejad ei kiirusta, tulemistele-minemistele, monoloogidele-dialoogidele antakse aega.

Küllap on see taotluslik, et uues, musketäride jaoks võõras pragmaatilises olukorras on aeg paigas. Siin pole "Kolme musketäri" aja romantilist tormlemist. Kahjuks tuleb see ajakäsitlus vahel välja veniva teatrina, kus puudub lavaline intensiivsus. Summutava kaane alt ulatub mõnikord erandina välja saatusliku kuningas Charles'ina esinev Hannes Kaljujärv, kes täitis vihmase lavaruumi isegi sosina jõuga. Või siis D'Artagnan Indrek Sammul, kes tõi kuuldavale tuliseid hõikeid.
Venivale teatrile andis lisapanuse lavastaja Nüganen veel sellega, et ei raatsinud dramatiseerija Nügeneni kirjapandut kärpida. Motiivikesi, millest oleks saanud loobuda, jõudis lavale õige mitu. Taotlus pakkuda vaatajale midagi suurt ja üllast ei õigusta ennast laval kõigi nende pikkade tundide jooksul.
Nüganeni jaoks on Dumas' kirjapandu nagu veniv kurb ajalugu, kus feodaalselt üllad ideaalid kaovad. See on ka lõhestatud aeg ja tuleb esile nelja vahva mõõgamehe sattumisega eri leeridesse.
Ilmneb, et üllaid ideaale saab teenida eri poliitilisi vastaseid teenides. Samal ajal kui D'Artagnan ja Porthos (Allan Noormets) on truud kardinal Mazarinile, ajavad Aramis (Jaanus Rohumaa) ja Athos (Marko Matvere) Inglismaal Fronde'i asju. See on võimalik, isegi kui Linnateatri mehed mängivad jätkuna samu rolle, mida nad nii suurepäraselt tegid kuus aastat tagasi.

ILMA MIKROFONIDE JA VÕIMENDUSETA. Veidi pidurdatult liikuva tegevuse sees näeb hulga lustakaid numbreid, mida esitatakse haarava mängulisusega. Nende väljamõtlemises on Nüganen ületamatu.
Vast naljakaim on stseen Inglismaal kõrtsis, kus Andres Raag umbkeelse inglise kõrtsmikuna rahvast kõvasti lõbustab. Naljakate numbrite poolest on tänased "Musketärid" võrdsed endise "Kolme musketäriga".
Kiitust väärib Linnateatri tahtmine teha tõelist vabaõhuteatrit, ilma mikrofonide ja võimenduseta. See on justkui näitlejainstrumendi katsetamine, kas sel jätkub väge ja võimu täita kehaga neid tuhandeid kuupmeetreid ruumi. Ja mis seal salata, mitte kõik ei saanud jagu vastu keepe sahistavast vihmast, kuigi enamasti saadi hääletegemisega hakkama. Sealjuures näitasid ka lavakunstikooli 20. lennu tudengid enamasti head tööd.

MÕÕGA JA MANTLI DRAAMA. Linnateater ilmutab ka uutes "Musketärides" väärt oskust panna kokku üks uhke lavastustervik, mida ühelt kostüümidraamalt oodatakse. Olgu lavastuse rütmid pealegi vaieldava väärtusega, mängivad neis täiel jõul kaasa muusika ja kujundus.
Kõik on paigas ja enamasti vaimukalt paigas. Nii nagu kuulus musketäride supp, mida jagatakse publikule vaheajal samamoodi nagu varem. On ju suppki osa kunagisest musketäride nostalgiast, millele Linnateater edukalt mängib ja mis toob kuuldavasti edukalt rahvast teatri elustatud lavaauku.

Andres Laasik