Dumas'/E. Nüganeni "Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem". Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, helilooja Margo Kõlar, kostüümid Kustav-Agu Püüman. Esietendus 9. juunil Linnateatri lavaaugus.

Tallinna Linnateatri lavaaugus ja kõikides majasoppides on taas musketärisuvi. Natuke samasugune kui 1995. aasta suvel, aga kindlasti ka hoopis erinev. Toda kolm suve mängitud aegumatut mõõga ja mantli lugu võiks nimetada Linnateatri eriliseks kaubamärgiks. Seda erilisust tunnetavad nii publik kui omainimesed. Tõsilugu jah, eks ole ka põhjus selles, et just "Kolme musketäri" lavaletoomine jäi vabaõhulavastuste "ärkamisaega" ja andis kahtlemata nendel suvedel tooni. Sel suvel siis Dumas' "Kakskümmend aastat hiljem", Elmo Nüganeni dramaturgilise pilgu alt läbilastuna, kinnitatuna, lavastatuna. "Kolme musketäri" viimase etenduse õhtul 1997. aasta suvel mäletan end selgesti Nüganeni käest küsivat: "Millal siis "Kakskümmend aastat hiljem" tuleb?" Nüganen vastu: "Selleni on aega..." Aega on nüüdseks kulunud neli aastat. Arvasin toona, et läheb rohkem aega, aga näed, ei pidanud vastu ja vist seetõttu jäi nägemata, mida lavastuselt pisut rohkem ootasin.

"Don't worry, be happy"
"Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem" on mitmeti vastuvõetav lavastus. Veel teismelised koolijütsid või tudengid saavad endile mehelikke-naiselikke eeskujusid, poliitikud vihjeid ja rõõmu oma taaskohtumisest ajalooteadmistega, lapsed kilkeid ja rapiirikõlinaid. Kõigile oleks nagu midagi, aga samas nagu ei ole ka. Vist on "Kolmest musketärist" lavaaugus liiga vähe aega mööda läinud, et seda lugu mängida. Ootasin kahtlemata pingelisi intriige, peent suhete kudet, mis sunnib mind kätega kramplikult toolist kinni hoidma ja mille nautimist Dumas' kirjandusteos garanteeritult pakub. Ootasin sügavutiminekut ja hingelisi kriise. Tundukse, et lavastaja püüdis ka seda musketäride tükki lavastada seikluslikkuse võtmes, milles aga "Kakskümmend aastat hiljem" kahtlemata ei peaks olema. Selles teoses prevaleerib keeruline inimsuhete keemia, mille niidistiku valdamine ja kasutamine teeks au igale tänasele riigimehele. Tõenäolikult nõuaks nende suhete lavastamine filigraanset teostust ja sobiks ehk pigem Taevalavale. Sisuliselt ei saa rääkida "Kahekümnest aastast hiljem" kui mõõga ja mantli dramaturgia võimalikust aluspõhjast. Siin on rõhud mujal. Paugutamised, ohtrad võitlusstseenid, tagaajamine-põgenemine olid küll nagu sääl, kus pidid olema, ning kenasti väljamängitud. Samuti osatäitjate mõnuga öeldud mahlane tekst. Aga kõik see hakkas miskipärast varjutama tegelikku sü¯eed, mis jäi taamale, kaugeks, müüride taha ega tulnudki välja. Musketäre aastaid rõhunud süümeprobleeme seoses Mileedi tapmisega anti ainult natukene nuusutada. Samas oleks just ilmselt seda teemat rõhutades saanud välja tuua Athose, Aramise, Porthose ja D'Artagnani suhestumise nende hetkestaatusse ning üksteisesse ja sellelt tasandilt omakorda Prantsusmaa poliitilistesse intriigidesse. Vahest mingisuguse pinge andis musketäride sisetüli: kuulumine kas kardinalistide või nende vastaste poole, põhjus, miks nad sinna aga sattusid, ei täitnud oma rolli. Jäi segaseks.
Mis puudutab aga osatäitjate liigutamist ja sümbolistlikku joonist, siis siin on Nüganen teinud suurepärase partii. Millises emotsionaalses võtmes on D'Artagnan pandud kohtuma iga oma sõbraga, kuidas sekundeerib sellele muusika! Või seik, kus Cromwell astub üle aerude – imehää näide mehest, kes üle laipade kõndiski. Nüansimäng, mida saab ainult nautida ja mis oodatavalt küpseb veelgi. Suurepärane oli ka lavastaja tagasivaat. On selge, et selle lavastuse puhul ei saa nostalgiast üle ega ümber. Nüganen leidis just parima, emotsionaalselt meeldejäävaima koha, meenutades publikule "Kolme musketäri" kõrtsi (koos Amiens'i kloostriülema stseeniga), kõrtsmiku inglise keele purssimist ("Don't worry, be happy" jne.) ja kõrtsmikuproua muret peki pärast. Lavastusse mahtus ka jaburust ja totrust (nt. kõrtsmiku hot dogi ja murumütsiga poeg või redelisse topitud mõõgavennad, kes nägid välja kui imbetsillid), labasustki, mida aga õnneks oli piisavalt vähe, mistõttu see ei hakanud segama. Ühesõnaga, mitmeid kordi lavastuse jooksul muigasin, sest silme ette tuli Andre Hunebelle'i "Neljakesi kardinali vastu", mis aga oligi ju vaid paroodia.
Linnateatri lavaaugu lava oli sedakorda kolmetasandiline ja andis sestap suure ruumilise efekti. Selle kasutas lavastaja muidugi ära ning nii toimuski tegevus kord siin, kord sääl, andes selge kindluse, et "kõik toimub meie ümber". Lavakujundus oli minimalistlik ja nii töötasid kahtlemata kostüümid enam. Samas aga andis tänavuaastane lava rohkem ja mitmekesisemaid liikumisvõimalusi. Esiletõusvaks sümboliks oli hiiglaslik prantsuse kaubamärk – giljotiin. Vahest seetõttu, et silmi tekiks oomen tulevastest masshukkamistest? Giljotiin ei olnud lihtne, vaid liiliakujulise häbimärgiga, tuletades kogu aeg meelde, et peaaegu kõigele, mis toimub, on aluse andnud Mileedi tapmine. Ja tapakirves kuningas Charlesi jaoks oli ka täitsa olemas. Nii need moodustasidki toreda koosluse, rääkides kõik koos võib-olla isegi rohkem kui sõnadega on võimalik.

Kes on kes?
Millised olid siis musketärid kakskümmend aastat hiljem? Üldiselt võib nimetada, et ei paistnud musketäridest välja neile omast väärikust elik juba east ning kogemuste rohkusest tulenevat kindlameelsust ja stabiilsust. Ühe erandiga. See oli Athos (Marko Matvere). Kahtlemata tüki üks muljetavaldavamaid rolle nii sisuliselt kui vormiliselt (jättes vormist välja hallide juustesalkude asemel sinised). Täis sisemist põlemist, kui pidi põlema, täis totaalset apaatsust, kui pidi olema apaatne, täis valu, kui pidi olema valu. Kõike seda Athos oli. Mul ei tekkinud korrakski kahtlust, et Athos annab selgelt mõista: mina olen viimane omade seas. Viimane aadlik selle kõige täiuslikumas mõistes. Matvere intonatsiooni, miimika, ¯estide koosmäng andis tulemuse, mille tõttu kindlasti vaatan tükki veel mitu korda. Aramis. Jesuiidipaater Jaanus Rohumaa mõjus kummastavalt ebalevalt. Dialoogis D'Artagnaniga eriti, hoolimata sellest, et mõistis leitnanti kui kardinali saadikut ja sestap oli nende kohtumine jahe. Pigem oli selles tegelases lõppeks "Kolme musketäri"-aegset noort ja kärsitut Aramist kui riigi kulisside taga niite tõmbavat, naiste vaieldamatut lemmikut, jesuiidiordu abeed. Aramises jäi napiks tõsidust ja uhkust, mis kohati võis jääda ka sädelevate verbaalsete vinjettide varju. Porthose (Allan Noormets) lihtsa ja südamliku sõjamehe roll ei vaja eelmise musketäride tükiga võrreldes erilisi metamorfoose. Nii, nagu ta oli lesknaiste isand ning piinliku täpsusega jälgis oma raamatupidamist, nii ka seekord. Noormets oli Porthos igatahes, aga lahedat elu elanud ja hääd sööma söönud isandana kuidagi liiga krapsakas. Musketäride leitnant D'Artagnan Indrek Sammuli esituses andis kindla veendumuse, et see riigimees teab neljast sõbrast ainsana Prantsusmaa tegelikku hetkeseisu. Tema püüdlused seda sõpradele kuidagi seletada olid mängitud veenvalt ja põlemisega. Ja kuna ta oli teistest musketäridest mõneti noorem, siis võis ju olla ka loomulik aegajatine noore poisikese mäslemine, mis sellest rollist välja paistis. Mine sa neid gaskoonlasi tea.
Kardinal Jules Mazarin – prantslaste põlatud itaallane oli Kalju Orro. Ja ega kedagi paremini seda rolli mängima panna ka ei teaks. Orrost tuli välja kõik, mis Mazarinile (muuseas olgu öeldud, et integratsiooni huvides oleks võinud kardinali ikkagi Giulio Mazariniks kutsuda) omane: aplus, kiivus, ahnus ja muud surmapattude reast. Orro kõrtsmik oli kui lõbus silmapilgutus minevikust ja siiski kuidagi sarnane kardinaliga... Peeter Tammearu tõestas taas veenvalt, et võib lavaaugu täis rääkida. Ja ükskõik siis, kas kõmiseva hauataguse häälega (Lille'i timukas) või lihtsalt kõmiseva häälega (Cromwell). Lille'i linna timukat olen kord näinud. See oli eelmisel suvel Lille'i linna kõrtsus Belgia piiri ääres. Tammearu oli täitsa tema moodi. Siin aga mängis Tammearu rolli täpselt (püstolipaugu ja mahalangemise vahele ei jäänud sekundi murdosagi!) ning surevat timukat usutavalt. Cromwell oli kuju, kelle juurdeastumist tuli füüsisega tunnetada. Tunnetasin. Niisamuti, nagu inglise aadlimeest lord Winterit (Rain Simmul). Simmuli aadellik nõtkus ja eeskujulik mõõgakäsitsemine, lordi väljapeetus ja emotsionaalsed reveransid on asjad, mis jäid meelde. Tartust külla tulnud Hannes Kaljujärv sobib Linnateatri truppi ülihästi. Kuningas Charles Stuarti "kuningliku märtri" kujust hoovas mõjuvõimu nii, et aukartus tekkis iseenesest. Ja veel tahaks nimetada kolme noort näitlejat, kelle esitet rollid tegid silmad ette nii mõnelegi eakamale näitlejale. Carita Vaikjärv esitas suurepärase ja juba üsna küpset näitlejat tunda andva Madelaine'i rolli. Tegi seda lendlevalt, vabana igasugusest rambipalavikust ja nautis ka ise seda, mida mängis. Alo Kõrve Mordaunt'is ei olnud vahest piisavalt salakavalust, samas oskas aga rolli terviku mõttes endast siiski piisavalt anda. Lõpptulemus noore näitleja kohta vägagi hää. Sõduri ja valvurina teotses Argo Aadli ning see rollitäitmine nõudis minult sisimas üsna pika aplausi.

Auhind
"Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem" vaieldamatu karikaomanik on Margo Kõlar. "Kolme musketäri" juba tuntud muusika teemadele on lisandunud uusi. Senised teemad aga on muutunud veelgi heroilisemaks ja positiivses mõttes hollivuudilikeks. Kangelaslike meloodiate fooniks on kirjutatud lai ja tihe harmoonia. Võimas, ütleks. Ütlengi.

Jaan J. Leppik