Tallinna Linnateatris esietendus hooajal 2000/2001 seitse lavastust: J. Tätte "Sild", J. W. Goethe "Clavigo", A. Tolstoi / E. Nüganeni "Burattino" (XX lennu diplomilavastus Salme kultuurikeskuse saalis), M. Bitteri "Põhhjas", M. McDonaghi "Inishmaani igerik", E. Vilde "Tabamata ime" (XX lennu diplomilavastus) ja A. Dumas'/ E. Nüganeni "Musketärid – kakskümmend aastat hiljem". Osaleti neljal rahvusvahelisel teatrifestivalil ja korraldati ka ise üks – "Talveöö unenägu". Külalisetendusi käidi andmas USAs, Kanadas ja Saksamaal, unustamata ka Haapsalut, Viljandit, Jõhvit, Paidet ja Tartut. Tallinna Linnateater tänab siiralt neid 58 000 inimest, kes külastasid sel hooajal Linnateatri etendusi ja ootab kõiki Linnateatrisse ka järgmisel hooajal. Milliste mõtetega Linnateater suvele vastu läheb, nõustus rääkima teatri peanäitejuht Elmo Nüganen.

Millised olid Linnateatrile lõppenud hooaja olulisimad sündmused?
Tõstaksin esile "Silla", selle näitemängu valmimise ja ilmumise meie teatrisse, Liina Olmaru osatäitmise seal. Sel hooajal on tulnud välja palju zhanri ja esteetika poolest erinevaid lugusid. Väga positiivne nähe on see, et oleme viinud osa etendustest väljapoole statsionaari. Eesmärk ei ole mitte siit majast välja minna, vaid leida kontakt võimalikult suurema hulga vaatajaskonnaga, näiteks "Burattino" või "Musketäride" publik on tunduvalt arvukam kui keskmise Linnateatri lavastuse oma.

Ühe hooaja avalöökidest andis külalislavastaja Andrea Moses, kes tõi Taevalaval välja Goethe "Clavigo". Ta oli esimene saksa lavastaja Linnateatris. Mida andis see koostöö juurde teatrile, näitlejatele, publikule?
Usun, et ta andis tähelepanelikule teatrivaatajale juurde mõistmise, et eesti teatri põhiprobleem ei ole sugugi selles, nagu ei oleks eesti näitlejad võimelised mängima mingis harjumatus võtmes või teises stilistikas. Eesti näitleja suudab seda imehästi, kui lavastaja annab vastava ülesande ning ise usub seda varianti, suutes nakatada ka truppi, kes omakorda esitab loo nii veenvalt, et etendusele jätkub publikut. Vesteldes teatraalidega Stuttgardis, kus me mängisime vaheldumisi "Pianoolat" ja "Clavigot", imestati kõige rohkem nimelt selle üle, et needsamad näitlejad võivad sama veenvalt mängida kahes täiesti erinevas stilistilises võtmes. Kui rääkida modernistliku stiili toomisest eesti teatrisse, siis see on usu ja ande küsimus. Kui leidub lavastaja, kellele see stiil meeldib, siis mitte ükski asi ei takista tal seda tegemast, igal juhul mitte näitlejate koolituse ühekülgsus. Näitleja on selleks valmis. Iseasi, kas publik on valmis seda vastu võtma, kas ta vajab seda ja tunneb selle vastu huvi.

Kas välislavastajaid on plaanis kutsuda ka edaspidi?
Kindlasti. Tahaksin, et Shapiro tooks meil veel mõne lavastuse välja, läbirääkimised käivad ka ühe leedu lavastajaga. Usun, et niisuguses teatris nagu meie oma, oleks normaalne kutsuda mõni teise kultuuriruumi kuuluv lavastaja siia tööle kord hooajas või üle hooaja. Ainult külaliste peale ei ole mõtet teatrit üles ehitada, isegi kui nad on parimad. Teater ei koosne üksnes lavastustest, ükskõik, kas nad on head või halvad. Teater on lavastused, pluss veel midagi, teater on need inimesed, kelle pärast siin käiakse ja need inimesed, kes siin käivad.

Kuidas sulandus hooaega festival "Talveöö unenägu"? Kriitikute arvamust on kõigil olnud võimalus ajakirjanduse veergudelt lugeda, kuid millist tagasisidet oled isiklikult saanud?
Tagasisidet olen ma kõige rohkem saanud väljaspool Eestit ja see on olnud väga positiivne. Eelkõige on imetletud teatrimaja ja mänguvõimalusi ning juba tänu sellele on tuldud ka etendusi vaatama. Meie maja on tõepoolest unikaalne ja fakti, et üks pisikene riik nagu Eesti on vastu võtnud otsuse ehitada selline teatrihoone, mis ka teoks tehti, ilma et seda oleks kohe jälle maha müüdud – seda mõtteviisi on ju mõtet propageerida. See oligi festivali eesmärk.

Aga järgmine festival?
Järgmise festivali kohta niipalju, et tõenäoliselt see toimub, vähemasti on sellest juttu olnud. Kindlasti ei saa tema põhieesmärk olema seesama, me peame leidma mingi teise printsiibi, kuid olemuselt võiks see festival olla samasugune, eelkõige põhimõtte poolest, et kõik sündmused leiaksid aset siin majas. Ka võiks see toimuda samal perioodil, sest see on pisut kummaline ja see eristabki "Talveöö unenägu" teistest festivalidest. Kuid mida kindlasti peaks seekord teistmoodi tegema, on pöörata rohkem tähelepanu Tallinna teatrivaatajale, et festivalile leiaks tee ka tavapublik, mitte ainult asjaosalised ise. Samas teistel festivalidel on tihti just see viga, et mõeldud on ainult teatrikülastajatele – tegijad ise tulevad kohale, mängivad etenduse ära ja sõidavad minema. Meie taotlus oli see, et tegijad, kes siia tulevad, näeksid ka ise üksteise töid.
Kui võrrelda sinu nelja viimast lavastust, "Kuritöö ja karistus" ning "Hamlet" eelmisel hooajal ja "Burattino" ning "Musketärid" sel hooajal, siis torkab silma ilmne zhanrivahetus, keerulise filosoofilise draama juurest atraktiivse, hoogsa seiklusloo juurde. On see juhus või loominguline seaduspärasus?
Ühelt poolt on see asjaolude kokkulangemine, sest oli vaja teha noortega nende esimene töö ja oli vaja teha suvelavastus. "Hamleti" ajal jälle oli vaja leida avalugu Taevalavale. Selge on aga ka see, et liiga kaua ei taha ühes suunas käia. Endale meeldiks, kui oleks kõigest täiesti prii, kui saaks lavastada ainult siis, kui ise tahad, ja ainult seal, kus sa ise tahad, ja ainult nendega, kellega sa ise tahad jne. Ma arvan, et sel juhul oleks järgnevate lugude erinevus veel suurem. Varem, kui mul oli vabadust rohkem kui praegu, olid kõik lavastused diametraalselt erinevad. Väga tore oleks ju kõndida ühel korral metsa üht rada pidi ja teisel korral minna mitte mööda sama teed kaugemale, vaid proovida mõnda uut rada.

Kas "Musketärid" olid "Kolme musketäriga" võrreldes sinu jaoks minek sama rada mööda kaugemale või hoopis uut teed pidi?
Kuna tegemist on sama autoriga ja osaliselt samade tegelastega, siis on selge, et mingi osa oli sama. Ühtlasi on selge, et ei ole mõtet minna täpselt sama teed pidi täpselt sama kaugele või siis lihtsalt natuke kaugemale, aeg-ajalt tuli siit-sealt kõrvale keerata. Ma mõtlesin ka selle peale, et kas oleks mõtet teha hoopis täiesti teistsugune lavastus. Aga kujutame ette, kui "Kakskümmend aastat hiljem" oleks 45minutine tantsuetendus, kus lõpus ilmub lavale ooperikoor. See oleks ju päris üllatav, eks ole? Mõelda, kui julgelt ja avastuslikult tegi lavastaja oma "volüüm kahe". Võimalik, et see oleks mõnele kriitikule ka meeldinud, iseasi, mida oleks selle kohta öelnud vaataja. Ta oleks päris kindlasti õlgu kehitanud ja küsinud: "Kelle jaoks ta seda lugu teeb?" Seetõttu ongi ilmselge, et midagi peab olema olemasolevast ja midagi peab olema uut.

Kas uusi "Musketäre" oli lihtsam teha?
Kohati lihtsam ja kohati raskem. Kokkuvõttes raskem kui "Kolme musketäri" ja seda ühel põhjusel – me ei ole tõepoolest enam kahekümneaastased. Selles ma nüüd veendusin, ükskõik kui kurb see ka ei oleks. Võimalik, et asi on lihtsalt selles, et iga lavastusega muutub lavastamine aina keerulisemaks. Sa oled ise üha rohkem näinud ja teinud. Ütled endale: "Seda ei ole mõtet teha, ma olen seda juba teinud. Seda aga on teinud tema ja tema, seda ma just nägin kusagil, ükskõik, et väljaspool Eestit..." Ma ei tea teiste lavastajate kohta, aga minul kaob siis isu ära, ma tahan oma varianti. Võimaluste arv aga aina väheneb. See ei tähenda muidugi, et kõik, mida üks lavastaja teeb, on unikaalne, aga tema enda jaoks on see esimene kord, ta on selle ise avastanud.

Kas praegu oli "Musketäride" jaoks õige hetk?
Paljud asjad langesid omavahel kokku. Esiteks oli Lavaauku vaja suvelavastust. Teiseks olid teatrikooli tudengid parajasti kolmandal kursusel, see tähendab, et oli võimalus anda suure vabaõhulavastuse kogemus, mis võiks tegelikult käia kooliprogrammi juurde. Igal asjal on oma tsükkel. Täpset ajastust on väga raske hinnata – kas tähendab see seda, et ollakse natuke ajast ees, täpselt ajas või sörgitakse sündmuste sabas? Ma ei oska öelda, mis on hea ajastus, aga ma tean, et niisugune asi on olemas. Selle tunneb ära. Põhimõtteliselt oleks muidugi võinud "Musketäridega" veel oodata...

...aga sisuliselt haakub see lugu hetkesituatsiooniga väga hästi.
Jah, selles ongi konks.

Millised on Linnateatri plaanid sügiseks?
Jaan Tättel on valmis saanud näitemäng "Palju õnne argipäevaks", uus algupärand, mis meil välja tuleb. Jaanus Rohumaa hakkab Taevalaval tegema Thomas Manni "Võlumäge", mille on instseneerinud Madis Kõiv. Teatrikooli XX lennu tudengitega tuleb kaks lavastust, ühes mängivad kõik poisid, teises kõik tüdrukud. Kuna poisse on seitse, tekkis mõte teha nendega "Seitset venda", lavastama palusin Kalju Komissarovi.

Mis võiks olla Linnateatri lõppeva hooaja märksõna?
Mina näen seda millegi ettevalmistusena. Meilt on küsitud, miks me ei mängi rohkem etendusi, nüüd, kus meil on maja olemas, kuid teatri jõuvarud ei ole tasakaalus. Ühelt poolt on võimalused suurenenud, uusi saale on juurde tulnud, teisalt on sisemised reservid jõudnud võimete piirile. Ideedest ega energiast pole puudust, aga energiakandjate hulk on väike. Kui vaadata viie või kümne aasta peale ette, siis on hädavajalik suurendada teatris töötavate inimeste arvu – seda aga ajal, mil Eesti ühiskond on situatsioonis, kus lähima paari-kolme aasta jooksul peab eelarve tasakaalu viima. Olukorras, kus peaks püksirihma pingutama, oleme meie vastupidi situatsioonis, kus peaks inimesi juurde võtma, et täita meile pandud lootusi. Niisiis on võimalik, et praegune hooaeg on üleminek või ettevalmistus selleks, milline teater võiks tulevikus välja näha.

Triin Sinissaar