"On asju maal ja taevas rohkem, sõber,
kui kogu teie teadus unes näeb."
"Hamlet", 1. vaatus, 5. stseen, G. Mere tõlge

E. Nüganeni lavastatud "Hamlet" Linnateatris on paari viimase aasta jooksul kolmas "Hamlet" Eesti teatris. Kolmandat, mis Draamateatris lavale pidi tulema, pole keegi näinud. Ja ometi on ta olemas. Salapärane, igavesti võrsumisootel, embrüonaalne ürghamlet. "Hamlet" puudutab praegust ühiskonda. Paljud tahavad seda lavastada, mängida, paljud vaadata, lugeda, selle üle mõtiskleda.

Ajalugu
"Hamlet" peaks olema Euroopa kultuuri kokkuvõte kuni aastani 1616. Pärast surma autor oma loomingut ei paranda. William Shakespeare ei teadnud midagi maailmasõdadest ega infotehnoloogiast. Tegelikult on Euroopa kultuur ka tänapäeval kokkuvõetav endiste parameetritega ja "ajaloo terror" jätkub, kui kasutada M. Eliade sõnastust.
Me eeldame, et teadus ja tehniline revolutsioon on muutnud maailma samapalju paremaks, kui võrrelda uusaega keskajaga ja keskaega antiikajaga, kuipalju kaasaegne demokraatia on täiuslikum kreeka poliste aegsest demokraatiast.
Kui Shakespeare umbes nelisada aastat tagasi "Hamleti" dialooge visandas, siis olid ta kirjutuslaual avatud prantslase Belleforest' jutukogu "Histoires tragiques" ja Saxo Grammaticuse Taani kroonika. Neis andmebaasides sisaldub lugu Taani printsist Amlethist, kelle isa oli istuv kuningas ("...sõnakasutuse puhul ei ole head stiilitunnet..."). Kuningas tapetakse. Isa mõrv vapustab poega. Ta maksab kätte. Nii lihtne ongi kogu lugu. Kuid mõrvar on isa vend, kelle eesmärgiks anastada võim, ja Amleth on poeg. Kas situatsioon on kaasaja jaoks liiga brutaalne? Mis on muutunud?
Võim on ikka võim. Päevalehest meenub uudis pojast, kes tappis oma isa, elektrijaamade peadirektori, et saada raha. Vähe raha on vähe võimu, palju raha on suurejooneline valimiskampaania, pärilus on ka tänapäeval peamine mootor. Kas siis maailm ei ole neljasaja aasta jooksul muutunud? Ons Amleth Janis Joplini põlvkonnakaaslane? Mõlemad soovisid, et nende põrm pärast surma põletataks ja ookeani avarustesse puistataks ("...kust sa tead, et..."). Nad tahtsid lahustuda, vaibuda mõõtmatus veteväljas vabade vagabundidena. Nad uskusid muutumise kestmist. Ja kartsid seda.
Me näeme, kuidas inimene muutub. Kuidas keegi sünnib, vananeb, elab ja sureb. Me teame igat faasi. Ma tean, milline ma olin eelmine aasta, kümme aastat tagasi, kolmkümmend aastat tagasi, ja ma tean oma muutumise vääramatut jätku.
See on "Hamleti" peamine küsimus – miks muutumine ei peatu ühelgi hetkel elus, ka siis, kui kauba eest maksta väga head hinda?

Hind
Kui inimene tahab midagi osta, siis ta küsib, mis see asi maksab. Mõned kinnisvara vahendamisega tegelevad firmad tahavad olla väga korrektsed. Nende jaoks on olulised märksõnad "läbipaistvus" ja "avatus" ning nad kirjutavad kuulutustesse alati, kui palju üks või teine asi maksab. Poodides on samuti hinnalipikud alati kõigile nähtavalt väljas ("...su mõte hüppab...").
Hind on imelik asi. Ta peaks näitama väärtust, aga näitab tegelikult midagi enamat.
Esineb kuulutusi, kus hinna asemel on kirjutatud: kokkuleppel. Soliidsed kinnisvarafirmad tavaliselt nii ei kuuluta. Selline kuulutus on läbipaistmatu – mis see hind siis ikkagi lõppude lõpuks on? ("...ma ei saa mitte midagi aru...") Toru teisest otsast kostab maakleri kiretu jutt – kui te tahate korterit osta, siis peab see korter teile kõigepealt meeldima, alles siis räägime hinnast; kui te tahate keskmist hinda teada, siis vaadake ajalehtedes ilmuvaid hinnatabeleid; ja lõpuks – kui palju te ise oleksite valmis maksma.
Kuid ma ei taha eluruumi osta, ma tahan maad osta.

"Kuningas Johnis" on Shakespeare pannud Inglismaa ja Prantsusmaa kinnisvara pärast võitlema, lastes Prantsusmaa saadikul nõuda kuningas Johnilt maid Poitiers's, Anjous's, Touraine'is, Maine'is, Iiris, mille see olla vägivaldselt Inglismaa omandisse võtnud ehk võtnud võimu võlgu, nagu väljendub saadik. Kinnisvara on ainus tõsiseltvõetav sõdade puhkemise põhjus ka tulevikus.
"Hamletis" on kinnisvara haua põhi.
Tuleb kahelda meie ajalootundmises, sest on kummaline mõelda, et ehkki ajalugu on kirjutatud Moosese raamatutest saadik, kirjutatakse see ikka ja uuesti ümber, niipea kui võimule tõuseb uus põlvkond. Kunagi tuleb aeg ja sa oled ise võimul, või vähemalt võimul olevate inimeste põlvkonnakaaslane, ja näed, näiteks, et ajaloolane peaministri ülesannetes jätkab vanal tuntud auklikul teel.
Kus on Nüganeni lavastuse aktsent? See on haua põhjas.
Ajaloo taustal, sest kuskil lava taga käib sõda, võitlevad Hamlet ja Laertes oma suurepärast võitlust. See on lavastuse aktsent. Linnateatri Taevalaval on mehine mõõgavõitlus ja mulle tundus, et sellesse duelli jooksid kokku kõik jooned, mida lavastaja oli tahtnud joonistada. Neid jooni on ta joonistanud ka varem. Lähedalt jälgitavad hingeldused, mõtte välgukiirus, seotud mõõgad, mehaanilised apelsinid, naer mürgikarikas.
Vaatajat paelub alati füüsiline pingutus. Tema kujutlusvõimet ei piitsuta küsimus, kes keda, või võitlus hea ja kurja vahel, või samastumine kangelasega, vaid hüpotees nõudeõigusest muutumatusele. Sellele, mida elus ei ole, mis võib leida eksistentsi ainult kunstis.
Samasugune duell tuleb silme ette filmist "Rob Roy" Liam Neesoni ja Tim Rothi esituses. Ja "Vanamees ja meri". Vägevad duellid.
Hamlet ja Laertes ei võitle isamaa eest. Kui küsida: miks nad võitlevad? miks nad surevad? – siis me kõik teame vastust. Me teame selle hinda.

"Hamlet"
Loomulikult ei lavasta ükski lavastaja mingit näidendit sellepärast, et esitada vaatajale põnevat lugu. Iga näidendit, mis kunagi lavastatud, on kandnud minimaalselt kaks loogikat – lihtsam ja keerulisem. Lihtne loogika on hõlpsasti jälgitav, see on näidendi aeg ja sündmuste ahel ("...kaitsejõududes nimetatakse lihtsat loogikat käsuliiniks..."), mille katkemine võib tekitada palju kõrvalisi, asjasse mittepuutuvaid küsimusi.
Millist tulemust soovis Nüganen?
Esmalt torkab silma ruumikujundus. See paigutab vaataja Taevalaval just selliselt, nagu õukond vaatas teatrit Shakespeare'i eluajal ("...3. vaatuse 2. stseeni tegevuskoha kirjeldus – lossi saal; kummalgi pool ääres istmed vaatajaile; taamal kõrgend eesriidega, mis varjab siselava – tõepoolest..."). Keskel on pikk, puuviljadega kaetud söögilaud ("...tavaliselt illustreerib feodaalaega metssea praad..."), pikk nagu söögisoolikas – ühest otsast täidetakse söögiga ja teiset otsast väljutab rooja.
Tegelased kannavad nahast jalatseid, mis paistavad mugavad. Söögilaua ja jalanõude vahel valitseb kummaline stiililine ühtsus. See viitab Nüganeni lavastuse eesmärgipärasele loogikale.
Näitlejad? (Muljed on Linnateatri lavastuse esimesest tsüklist. – Toim.) Stabiilses headuses esineb Nebel, tema huumori kallet olen alati nautinud. Simmul ja Noormets näivad kahvatute ja väsinutena. Nende mängus puudub ajavärskus, nende teised rollid käivad Guildensterni ja Rosencrantzi rollidega kõrvuti nagu paraadil. Tammearu on tipptasemel, seda on ka paljud teised märkinud, siiski peab ütlema, et viimaseks vaatuseks rauges näitleja pealetungihoog. Kõigist kõrgemale tõusevad näitlejate osatäitjad Ermel, Lamp, Üksküla. Nad on ülejäänud seltskonnaga võrreldes nii erilised ja väljapeetud, et tööle hakkab kontrastiprintsiip. Siiski ei saa nõustuda M. Kapstase mõttekäiguga, et lavastus on näitlejate ülendus. Romantiline mõte on vastuolus "Hamleti" iga loogikaga.
Jääb Matvere Hamlet. Ma olen tihti mõtelnud näitlemise peale, isiku, rolli, kehastumise ja ümberkehastumise peale, ja mis on mäng. Probleem on selles, et iga näitlejaga koos astub lavale rolli kõrval lisaks veel argipäev ehk tema "aktuaalne kaamera", näidendi kontekstis lihtsalt traalitäis prügikala. Sellest ei pääse. Põhiliselt tuleb siinkohal tänada seltskonna- ja uurivat ajakirjandust, mille piirjooned praktikas hägustuvad. Avalikule isikule laotakse selga nähtamatu koorem. See koorem ei ole kaalukas, on ainult punktiirne, sest käsitleb vaid momente kellegi ainulaadsest elust.
Näitleja saab oma särava mänguga sundida pealtvaatajat unustama seda, mis rolli ei kuulu, aga segajad töötavad lühilainel ja midagi sahiseb alati kaasa.
On võimalik teistsugune lähenemine. Kasutada eelarvamusi enda kasuks. Just sellisena Matvere Hamlet ennast tutvustas. Vaevalt et Matvere seda tarka võtet teadlikult kasutas, kuid see, mida ma tema kohta tean, mängis huvitavalt kokku rolliga. Ilmselt sobis ka kokku lavastatud loogikaga.
Niisiis mängib Hamlet lõõtspilli, laulab. Ta armastab mootorrattamürinat. Kui sõidab mööda, siis pistavad koerad ulguma ja lapsed ärkavad üles. Tema rääkimine on tahumatu ja otsekohene. Wikmani koolist läheb Hamlet Wittenbergi. Ta ei joo "kohhvi".
Sangviinilise loomuse üllatav tõsidus on saatnud Nüganeni igat lavastust. On kujuteldav Viljandi lossimägedes kunagi kaikunud sõjahüüud seiklusi ihkavate poisikeste suust. Ka raamatud laual, mist ("... ikka kust...") ammutati elurõõmu. Seal oli üllameelsus reaalne, sõprus kaalukam elust, vaprus ainus foreign currency. Samal ajal arveldasid ühes teises linnas,Viru hotelli ees, teised poisikesed teise valuutaga. Seal kaugel lapsepõlvemaal läksid idanema musketärid, pantaloned, romeod, platonovid, hamletid. Need ei tea, mis on kompromiss, võlts sädelus, omasooarmastus, pisihingelisus, jõhkertarkus, kavalpäisus. Need ei vaata tagasi.
Me oleme aimanud, millist tulemust tahtis lavastaja saavutada.

Näidendi vaatamisest on möödunud palju aega. Kolm korda nädalas võtan ma hommikuti kätte "Hamleti" kava ja ajan selle peegelpinna taustal habet. See õnnestub hästi. Ma vaatan endale silma ja seal kujustub mind vapustanud mulje näidendist:
Hamlet on haua põhjas. Ta on seal koos Laertesega. Neil on mõõgad käes ja nad võitlevad. Ophelia on juba surnud. Õukondlased on seal ja kõik pealtvaatajad, mina sealhulgas. Hauakaevajad on üleval haua serval, tegelikult ainult üks, teine läks kõrtsi, et tuua kortel viina. Katkutõbise Yoricku, vana narri pealuu kõlbab veel vaid keegliks, aga sellega võib mängida ka petanki.
Selle võimsa mulje impulsid ei ole nõrgenenud. Kõik peegeldub minu silmis. Sügaval põhjas.

Y. Roscius