Vaatasin kaks korda. Esietenduselt saadud muljed ühtivad paljuski kolleegide trükis avaldatud arvamustega: mitmed head näitlejatööd, huvitav lavakujundus, paar efektset lavastuskujundit, aga... ehk oleks võinud Nüganen mõne muu tüki valida? Uuesti vaatasin 10. etendust eelmisel reedel.

Tõlkest

Shakespeare'i tekst laval on probleem kõikidele peale inglaste endi. See on harukordselt tihe luulekeel, üks "tsitaadiks" või lendsõnaks saanud kauniskoht järgneb teisele. Raske on seda rääkides muid tegemisi toimetada, nii et see psühholoogiliselt usutavalt mõjuks. (Iseasi, kui publik on harjunud seda lapsest peale kuulma.) Liiati on tegemist uue tõlkega, mis tekitab vastuvõtul lisabarjääre. Kuigi vana võis olla kohati kandiline, oli see muutunud osaks meie kultuurist, analoogiliselt vana piiblitõlkega. Praegune tõlge on samm edasi, sest selle kallal on töötanud Doris Kareva ning Anu Lamp, nii et on hoolitsetud niihästi poeetilise ekvivalentsuse kui ka lavalise ettekantavuse eest.

Vähemasti ükt koht tuleks siiski taastada. See on, kui Hamlet ütleb Opheliale, et "kui olete aus ja ilus, siis peaks teie au vältima läbikäimist teie iluga". Praegu on au asemel "süütus". See ahendab ning kõlab liiga füsioloogiliselt. Pealegi, naisterahva aust kõneldes mõeldi vanasti just nimelt "seda". Las olla avaram kontekst!

Esietendusel oli näitlejais tunda ebakindlust. Keeruline tekst oli küll pähe õpitud, aga nõudis meelespidamist ega "sündinud" koos muu tegevusega iseeneslikult ja loomulikult (makrona). Siit sugenes rabedust, retoorikat ja puisust.

Teine kord? Esimene vaatus oli sujuvam ja tekst tuli selgemalt, aga lausa tuntavalt uut taset ei täheldanud. Oli ikka üksikuid tekstikadusid: vaatuse lõpul rõdul prožektori valguses paristab Hamlet pika monoloogi, millest suurem jagu läheb kõrvust mööda.

Seevastu teise vaatuse algul hakkas ridamisi tulema episoode, milles särav näitlejamäng järjest selgemaks muutuva terviku raames pakkus meeliülendavaid elamusi. Seltskonnal oli asi käes, nad olid saavutanud vabaduse.

Kas kontseptsioon on?

Mis ja milleks see "Hamlet"? Mulle meenub kunagine eravaidlus Jaak Allikuga. Ta ütles, et lavastus algab kontseptsioonist. Mulle tundus ja tundub see kahtlane. Kontseptsiooni kasutatakse kahes tähenduses? Ühelt poolt see oleks nagu midagi võõrast, väljastpoolt peale pandut.

Lavastaja võtab näidendi ja hakkab seda koolutama ja väänutama, et selle kaudu mingit oma asja ajada Justkui autoril endal ei oleks kontseptsiooni! Meil on kombeks rääkida isemängivatest näidenditest ainult üleoleva mööndusena seoses teatavat sorti komöödiatega. Kirjanik oleks nagu lollpea, kes annab mingi toormaterjali kellelegi kontseptsioonimehikesele. Kontseptuaalsus nii, nagu see mulle vastuvõetav on, tähendab, et täpsustatakse ja reguleeritakse tegelaste vahelisi suhteid, püütakse mõista, mida autor on tahtnud väljendada.

Loomulikult ei ole nende kahe viisi vahel jäika piiri, asi on proportsiooides. Ülekontseptualiseeritus võrsus mu meelest meie toonasest ühiskonnast, kus kõike tuli öelda kaude ja ka teatris näiliselt "süütu" materjali kaudu väljendati suhtumist kaasaega. Ja klassika sobis selleks parimini, sest kes julgenuks seda keelata. Siit tuleneb ka käsulause, et "igal ajastul on oma Hamlet". See võib nii olla, aga ei pruugi. Sest täpselt niisamuti nagu igal ajastul on erijooned, on neis ka ühismõõde. Inimene on aegade jooksul vähe muutunud. Linnateatri lavastus on huvitav selle poolest, et siin puudub kaasajastamine iga hinna eest. Siin on tegemist bioloogilise Hamletiga. (Muidugi võib vastu vaielda: selles, et on tehtud just niisugune "Hamlet", väljendubki kontseptuaalsus, kuna see lähtub tegijate orienteeritusest sotsiaalpoliitilisel väljal jne, ent see tundub skolastika.)

Marko Matvere Hamlet on nii shakespeare'lik kui võimalik. Meie ees on noor testosteroonirikas inimene, kes on tundlik, kõrgenenud õiglustunde ja aumõistega (sellega seoses tuleks hauakaevajate episoodist ära jätta vihje, mille järgi Hamlet on 30aastane). Kui mõelda temale ja Opheliale, kerkivad hetketi silme ette Romeo ja Julia. Aga see on vaid Hamleti üks pool. Nooruk mõtleb üllatavalt palju ja halastamatu järjekindlusega. Ta ei löö kõhklema ka "viimaste järelduste" ees. Tema arutlused inimloomusest ning eksistentsi olemusest pole retoorika, vaid kõlavad isiklikult läbitunnetatult, intiimse tõena.

Olla-või-mitte-olla monoloog, mille ajal esietendusel hakkasin mõtlema, et tuleks vannituba värvida, mõjus nüüd sümpaatse uudsusega.

See on keevalise nooruki unelev hetk, täielik lüürika. Ta on sellal puhas ja süütu nagu noor Andrei Voznessenski, kes uneleb, vaadates taevas sputnikut. (Ainult ta hingeldab kohati liiast, justkui tahtes veelgi tundelisust lisada.)

Fortinbrase tuleku kisa-kära lõpus võiks ära jääda. Selle all on eri aegadel mõeldud küll revolutsiooni puhastavat jõudu, küll ­ vastupidi ­ okupatsioonivägesid, kelle ees Hamlet Tasujana langeb.

Praegune Hamlet tahab limukad ja tarikad maha lüüa, et siis elama hakata. Tal pole vaja abi. Ka mingist morbiidsusest pole juttu. Seepärast muudab mõistmine, et tal tuleb surra, Hamleti pööraseks, nii et ta "hangub" Claudiust nagu lihunik ­ surm ei mahtunud tema plaanidesse.

Näitlejad

Mõni oli praegusele üldtasemele varem jõudnud, nagu Külli Teetamm Opheliana ning Peeter Tammearu ning Anne Reemann kuningapaarina. Opheliat on kujutatud enamasti kui astraalset, madonnalikku x-naist.

Praegu oli ta erakordselt "elus" ja veetlev tütarlaps. Kuidas sihuke hulluks läheb? Ta on ju nii tragi, et hammustab isa kättki? Miks nad Hamletiga omavahel asju inimese moel selgeks ei räägi? Mina näen asja nii, et Ophelia annab Hamletile tolle armusaadetised tagasi, et isa käsku täita, aga loodab, et Hamlet saab aru, et ta ei mõtle seda päriselt. Ent poiss on mõne koha pealt otu ja võtab asja sirgelt.

Järgneb ahastus, siis torkab Hamlet tema isa surnuks, mis ­ tundes vend Laertese loomust ­ välistab igaveseks tema tuleviku koos Hamletiga. See võtabki mõistuse.

Claudius ja Gertrud on värvikas ja reljeefne paar, keda kannustab räige lihahimu, mis ajab Hamleti öökima ning mõjub tänapäeva hedonismi sümbolina. Kui Rosencranz ja Guildenstern (Rain Simmul ja Allan Noormets) laval olid, tekkis hirmus tahtmine neid rohkem ja kauem näha. Indrek Sammuli Laertes uhtus siia nagu võimas laine "Kuritööst" ­ intensiivne ja avar kuslap kuubis (sosistab nii valjult, nagu oleks mikrofon küljes).

Siin võiks pikalt paljudest kirjutada, Kalju Orro Poloniusest, kes meenutas Hardi Tiidust (ainult miks ta hauakaevajana sama parukat kannab?), Tarmo Männardi kujutatud "hiilivast kurjusest" jne.

Rõhutaksin emotsionaalse eheduse kõrval esitajate suurepärast füüsilist taset, see ei ole teatris teisejärguline. Kõige enam on siiski edenenud Hamlet. Tema repliikide kaudu saame muuseas ka aru, et oli ikka väga vaimukas vanamees see Shakespeare.

Tuleks mainida valguspartiid. Näiteks, kuidas Ophelia hullumise ajal ülejäänud tegelased tema poolt vaadatuna järsku pimedusse mattuvad.

Lavakujundus (või tegevuse paigutus) on leidlik ja võimaldab suurejoonelist tegevust. Aga... publiku pead pöörlevad nagu tennisematši ajal. Ent kui viimase puhul peab jälgima esmajoones seda, kes parajasti lööb, siis laval on ka partner tähtis. Praegu saab kogu situatsiooni jälgida ehk hädapärast vaid tagareast.

Kokkuvõttes nentigem, et Nüganen on end taas maksma pannud. Kuigi algul paistis, et ta on astunud reha otsa ja seda asja ta ära ei sorteeri. Midagi erilist pole ju juhtunud. Näitlejad on oma rolli kindlamalt kätte saanud ja lavalisi suhteid on muudetud reljeefsemaks. Siit-sealt vist kärbitud ja temposid reguleeritud (esimese hiidvaatuse ja lühikese teise asemel on nüüd kolm vaatust). Tegevus on läinud sujuvamaks ja hoogsamaks. Siin avaldubki Nügase loomupärane mõõdu- ja vormitaju, mida ei õpi kusagilt.

Mõtteponnistust tundub võrreldes esikaga vähem, tunnet jälle rohkem.

Jah, see on vaatemäng, aga dramaatiline ja haarav.

Mihkel Mutt