Linnateatris esietendub laupäeval Jaan Tätte otsinguline draamateos "Sild"

Juhani Püttsepp
juhani.pyttsepp@postimees.ee

Jaan Tätte võtab Raekoja platsi vabaõhulava veerel istudes oma päevinäinud vihmakuue põuetaskust "Silla" rullikeeratud tekstiraamatu.

Üheksandal, juhuslikult avatud leheküljel leiduvad sõnad: "Ja ükskord nad taipavad, et ees on järjest vähem, ja see, mis jäi tegemata või ütlemata, jäigi tegemata ja ütlemata. Teada saamata."

Tekstiraamatut pole tegelikult enam vaja, käivad "Silla" viimased peaproovid.

Juhani: Liina Olmaru mängitud tüdruk Leele astub Jaanus Rohumaa lavastuses ettevaatlikult kahe peopesa laiusel sillakäsipuul, all sööstavad rongid ja ülal undavad lennukid. Mis sild see on?

Jaan: Näidendi remargis seisab kirjas, et see on natuke kaarjas vana puust sild suure linna servas või pargis. Inimesed armastavad seal istumas käia. Metafoorselt on see sild maailmade ja inimeste vahel, tuntu ja tundmatu vahepeal.

Juhani: Sina oled poiss Sten, kes sillapingil istub. Sten ütleb Leelele pärast pikka vaikimist "te olete väga tore", "teie olete väga ilus" ja siis, esimese vaatuse lõpus, kostavad pimenevalt lavalt su lausutud sõnad: "ma armastan sind".

Jaan: Sõnad kui niisugused on väga tähtsad. Armastus võib olla peaaegu sild, aga kui me seda sõnadega ei tugevda, siis me ei tea, kas see sild on valmis või mitte.

Juhani: Rain Simmuli tegelase nimi on Remis. Ta pihib, et on neid sõnu elus väga palju öelnud, aga alati valetanud. Kuidas seda öeldes teada saada, et ei valeta?

Jaan: Siis, kui sa ei mõtle selle peale, et ma nüüd ütlen.

Juhani: Aga seda on ju nii raske öelda, kurk kuivab ära ja keel ei paindu nii lihtsalt.

Jaan: Jah, eesti keeles ei tule need sõnad nii tolksti nagu inglise keeles. Aga nii võibki elu hakata koosnema kombinatsioonidest, mis väldivad tõe ütlemist.

Sild siseilma ja surma

Juhani: Thornton Wilderi raamat "Saint Louis Rey sild" räägib sillast, mis ühel hetkel kokku kukkus ja hulga inimesi kuristikku viis. Raamatus otsib üks munk selgust, kas neil sillal juhuslikult kohtunud inimestel oli midagi ühist, miks jumal nad surma saatis. Kas Leele ja Steni kohtumine sillal on juhus?

Jaan: Longin mööda Tallinna vanalinna tänavat ja mõtlen sinu peale, et kuidas sul läheb seal Tartus. Ja kui sa mulle siis pärast seda kohe vastu tuled, siis tekib tunne, et see ei olnud juhus.

Juhani: "Silla" teises vaatuses kehtestavad näitlejad Ene Järvis, Marje Metsur, Helene Vannari, Lauri Nebel, Kalju Orro, Ago Roo ja Rain Simmul kummalise maailma, kus kõik viitab sellele, et elus ega teispoolsuses pole juhuseid.

Jaan: Neli aastat tagasi "Sil-da" kirjutama hakates otsustasin, et näidend tuleb neist mulle endale huvitavaist asjust, millest ma mitte midagi ei tea: ühe tüdruku siseilmast ja sellest, mis meid kunagi ees ootab, millest võime ainult oletada.

Juhani: Sinu tekst otsib silda tuntu ja tundmatuse vahel. Järsku on sellise silla uurimine või avamine ohtlik? Kui astronoomiahuvilised augusti viimasel nädalal Tõraveres perseiidide tähesadu jälgisid, korraldati hääletus, et kui nende teha oleks, kas avada siis universumi väravad, luua kontakt muude ilmadega või mitte. 20 inimest oli vastu, 20 poolt.

Jaan: Ühe värava läbimine on meil kõigil ees ja me kardame seda, meie kultuuri kontekstis.

Ma ei kujuta ette, et oleks vaja kogu elu jooksul mõtetele surmast selga keerata. Võibolla oleme sinuga veel liiga noored. Tundub, et mida vanemaks inimene saab, seda tihedamalt ta surmale mõtleb ja surnuaial käib.

Juhani: Vana Tartu astronoom, täppisteadlane Hugo Raudsaar ütleb, et kui ta hästi elab, siis sünnib järgmises elus Austraalias naisena ja tuleb Tartusse külla. Aga kui see elamine nii hästi välja ei tule, siis, ütleb Hugo, et ta võib sündida ka koerana. Ja teisalt, minu koer Saku on kogu olemisega selline, et kui selline uuestisünd peaks olemas olema, siis tema sünnib kindlasti inimesena.

Kunstnik Mae Kivilo veekardin lavakujunduses seostus mulle kohe selle seisundiga, klaaskastis kaunilt ülespoole tunglevad veemullid, liikumine ja liikumatus ühekorraga. Õnnestus sul seda näitemängu kirjutades ja lavastuskäiku jälgides midagi surma kohta teada saada?

Jaan: Kui ainult oma peas tuhlates. Ma olen kindel, et mu surnud isa on jätkuvalt kuskil olemas. Ja ma arvan, et kõik, mida ma talle elus ei öelnud, saan ma talle kunagi öelda.

Mõtlesin endale selgeks, millised võiksid olla viimased minutid, mil ma saan hingata ja tunda. Mida ma tahaksin siis elule järele vaadates? Vaevalt saab sel hetkel midagi tähtsamat olla, kui kaasa võtta armastus, mis seal võiks edasi kesta.

Juhani: "Silla" esimene vaatus kestab tund ja viis minutit, suurema osa sellest ajast kuulad sa köitva tähelepanuga Liinat. Millal sa viimati nii kaua järjest laval olid?

Jaan: Madis Kalmeti lavastatud "Ilvese tunnis" seitse aastat tagasi.

Juhani: Tekstiraamatu viimasel leheküljel ütleb Liina Leele: "Ma arvasin, et kõige parem asi on kuulda, kuidas sa ütled mulle, et sa armastad mind. Aga ma ei teadnud, et kõige parem asi on öelda, et ma armastan sind."

Kas inimesed, näiteks reivipeolt koju minevad noored, oskavad teineteisele neid sõnu öelda?

Jaan: Kui nad ikka kahekesi kuskil on, siis julgevad küll. Armastus on jääv asi.

Armastusest sild

Juhani: Kadusin Liina tüdruku kuulamisega sellest saalis-istumise ilmast nõnda eemale, et esimese vaatuse lõpus tahtsin juba enne sind öelda, et ma armastan teda, aga oli nii vaikne, ei saanud ju. Siis ma ütlesin pärast peaproovi.

Jaan: Selle nimel, et sa nii ütlesid, tasus meil kõigil pingutada.

Juhani: Väga paljud sillad on haprad. Kuidas ikkagi tunda, et enam ei tohi või tuleks just nüüd astuda?

Jaan: Sa ei tohi hiljem astumata jätmist kahetsema hakata.