Jaan Tätte uus näitemäng paneb meie ajastule täpse diagnoosi

Linnateatri esietendus
Jaan Tätte "Sild"
Lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Mae Kivilo, muusikaline kujundus Mart Johanson.
Osades Liina-Riin Olmaru, Ene Järvis, Marje Metsur, Helene Vannari, Lauri Nebel, Kalju Orro, Ago Roo, Rain Simmul, Jaan Tätte.
Tallinna Linnateatris 9. septembril

Sven Karja
teatrikriitik

Teie näidendites puudub päevakajalisus, mis inimesi tõmbaks, ja puudub üldinimlik sügavus, mis annaks näidendile kirjandusliku mõõdu, ütleb Sirbis Mardi Valgemäe.

Vaevalt oskas mainekas teatri- ja kirjandusuurija ette aimata, et juba intervjuu ilmumise järgsel päeval on see korraga vaataja ees - uus eesti omanäidend, mis suudab olla korraga tänase Eesti elu väga täpne kunstiline üldistus ja globaalse pinnalaotusega mudeldraama.

"Sild" on justkui vastulöögiks aastaid esitatud süüdistustele, mille järgi eesti teater mängib maha oma kohta, tegeleb pseudoprobleemistiku ja naftainimeste hingeeluga.

Kõige muu juures on Jaan Tätte kolmandas publiku ette jõudnud näitemängus niipalju südamlikkust, õhku ja heledust, et see kõige tuimematki inimesetükki peaks läbistama. Iseasi siis, keda ja kuidas.

Sest jah, "Silla" vaatajale, kes harjunud kaasa mõtlema ainult nn intriiginäidendi mõõtkavas või kes ootab lavalt konkreetse sootsiumi olustikutäpset peegeldust, võib muidugi ennustada irriteerivaid kohanemisraskusi.

Võtit, millega laval toimuvale läheneda, ei kiputa just kergelt kätte ulatama. Peaaegu kuni finaalini hoitakse seda õrritavalt kuskil vaataja pea kohal, tema püüdmisulatusest väljas. Kuni see lõpuks talle ehmatava tõdemusena ootamatult pihku libiseb. Nii lihtne see oligi?!

Ühe rahvuse dilemma

Kuid mis siis "Sillas" õieti sünnib? Peaaegu terve esimese vaatuse täidab tüdruk Leele, tabamatus eas ja tabamatu loomusega tüdruk Leele, keda imelise sisemise säraga mängib Liina-Riin Olmaru.

Leele plikalikult püsimatus, asjalik-põhjalikus, harjumatult intiimsetesse sfääridesse puutuvas eneseanalüüsis iseenesest ei tohiks olla midagi võõristamapanevat (võrrelgem tema karget pihtimust kas või mõne Karusoo elulugudeteatri dokumentaalkangelasega!).

Ometi selgub, et tema loo peenetundeline kuulaja näitleja Tätte kehastuses on tohtrihärra. Aga ühtki nähtavat ihuviga ei paista Leelel küljes olevat. Niisiis peab viga olema tüdruku sees.

Teisel poolajal leiamegi endid mingist aja- ja kohavälisest dimensioonist, mis metafoorselt võiks olla "alarmeeritud häirekeskuse" sisemus. Viimases viibib seltskond küpses ja vähemküpses keskeas mehi-naisi, kes etenduse alul meie eest, trööbatud kohvrid käes, mööda liugles. Nende tavatu jutt ja reaktsioonid lubavad nad paigutada mitte päris "siinpoolsusse".

Meie ajastu diagnoos

Kuna aga "teispool-olijate" harrastuste hulka kuulub ka spiritism, mille käigus mõni neist "meediumina" "ära" käib, jõuame "teispoolsuse teispoolsusse" ehk siis taas siinpoolsusse.

Ehkki selles "keskuses" väherdakse seitsmes surmapatus punase valguse sees ja kostab hirmsaid hääli justkui põrgu katlakambris, ei ole see mitte Hades, varjuderiik. Või kui ongi, siis ei ole see põhimõttelise tähtsusega küsimus.

Lihtsalt aegamisi selgub, et rühm egotsentrikuid (eriti hiilgavad Helene Vannari ja Marje Metsur) mängib üha ja uuesti läbi oma kaotatud võimaluste ja ütlemata jäänud sõnade fiktiivsete järgnevuste jadasid. Midagi, mis võinuks nende elu muuta. Märkamatult kasvab ühest suust esitatud küsimus ühe põlvkonna, sealt edasi (ilma paatoseta!) ühe rahvuse dilemmaks.

Väga peenelt lahtikirjutatud (ja Ene Järvise poolt meeldiva diskreetsusega mängitud) tegelane on veel daam nimega Ebe, kellel on tajutav side tüdruk Leelega (ehkki otsesõnu seda kuskil ei kinnitata), kes ongi õieti selle näitemängu sild-tegelane: viimane Ületulija ühelt "pooluselt" teisele.

Ainus, kelles on ühendunud kummagi "kaldapoole" elutarkus ja "ületulemise" kirgastav kogemus.

Näitemäng lõpeb dramaturgiliselt efektse "otste kokkuviimisega". Selle töö teeb ära objekt meie elu uusmütoloogiast, millest kõik on kuulnud, kuid mida vähesed näinud - pomm (kuidas täpselt, peate ise vaatama minema).

Selgub, et nii reaalsuste põimumine kui esmapilgul ehk ehmatavalt keeruliseks aetud struktuur jõuab välja väga lihtsa ja selge tõdemuseni. Häirimatu, järjest süvenev enesekesksus.

Järjest vähem inimesi ja objekte mahub meist igaühe isiklikule horisondile. Niisugune on diagnoos meie ajastule. Võiks kõlada natuke lapsikult. Või siis kooliõpetajalikult näppu viibutavalt. Võiks. Kui poleks maha öeldud nii vankumatu veendumusega.

Sobib Linnateatri konteksti

Pole vaja hakata pikemalt seletama, kui orgaaniliselt sobitub "Sild" nimelt Linnateatri konteksti, milles ta ühelt poolt (kunstiline tase, teemade ring) ulatab käe Tätte enda "Ristumisele peateega", ka Linnateatri nn vapilavastustele ("Pianoola", "Arkaadia", "Kuritöö ja karistus", "Ainus ja igavene elu"), teisalt (sõnumi "vanaaegne" programmilisus) Rohumaa lavastajabiograafiale, millest "Sild" suhestub eriti nähtavalt "Impro 2 ehk Nanseni passiga".

Aga on veel midagi. Midagi, mis puutub väga kindlalt Linnateatrisse ja Rohumaasse. Mõnikord on nimetatud seda idealismiks, mõnikord moralismiks. "Silla" puhul saab rääkida ülevuse erinevatest kategooriatest. Lugu lõpeb nimelt suurejooneliselt üleva, samas sügavalt ambivalentse kujundiga.

"Sealpoolsuses" on kõik tüdruk Leele ootel. Jõudmata "sinna", jõuab ta "siia", meie ette, et välja öelda oma pöördelises äratundmises vormunud sõnad. Me taipame nende sõnade päästvat mõtet: aga meie siin ju jõuame veel! Täna. Homme on hilja.