Jaan Tätte "Sild" Linnateatris on igal juhul kõrgem pilotaazh meie teatritaevas, kuid ta ei ole probleemideta kuldmuna, kus kõik on laitmatu, haarav ja selge.
Autoril on õigus, kui ta keeldub "Silda" võrdlemast menutükiga "Ristumine peateega". Tätte katsetab nüüd hoopis teises äärmuses, otsides teisi vahendeid ja nippe. "Sild" on hämara looga. See pole üheselt mõistetav jutustus. See on näidend, kus suurelt käiakse välja inimeste sisemaailm.
Autor justkui uuriks tänase eesti inimese tundemaailma. Ta teeb seda halastamatult ja samas naiivsuseni poeetiliselt.
Monoloog ei paelu
Näidendi esimene vaatus koosneb peaasjalikult pikast tüdruk Leele monoloogist. See on raskesti jälgitav ja igav. Noore naise tundeelu ja seksuaalsuse teemad peaks Liina-Riin Olmaru jutustuse läbi paeluma publikut ligi tund aega. Ei paelu. Olmarul näitlejaväge justkui jätkub, kuid elama asi ei lähe. Ei maksa välistada võimalust, et Olmaru vajutab oma pikas monoloogis valedele pedaalidele.

Jaanus Rohumaa hoiab esimeses vaatuses lavastajana madalat profiili. Ta ei nipita ülearu, et monoloogi elavamaks teha. Ja õige kah. Las uus tekst kõlab nii, et selle jõud paistab välja. Ja täna tundub, et Leele jutt oleks võinud vängem olla, kuigi on selge, miks autor ta tegi luuleliselt õrnaks ja hämaraks.
Hoolimata sellest, et esimene vaatus ajab haigutama, teeb ta oma töö publiku teiseks vaatuseks ettevalmistamisel. Teises vaatuses saavad Ene Järvise, Marje Metsuri, Helene Vannari, Lauri Nebeli, Kalju Orro, Ago Roo ja Rain Simmuli esituses täie hoo sisse lustakad küünikud Ebe, Maara, Humee, Larek, Knaut, Armer ja Remis.
Mõnus küünikute punt
Teatrilaval kujutatud inimeste tundeelu sumbub elavatesse ja hästiesitatud võllanaljadessse. Neis Tätte kirjutatud rollides on lausa beckettlikku suurust. Vanemas keskeas härrad ja daamid justkui esitaks igaüks variatsioone "Krappi viimasest lindist". Tiirased naljad ajavad pahinal naerma ja on samas nii kurvad, nii kurvad...
Siin on ka lavastuse joonis loobunud esimese vaatuse null-stiilist ja laval arenevad hoogsalt ülesehitatud atraktsioonid. Teise vaatuse staarid lustivad laval mõnusas ansamblis ja kiita tuleb kogu küünikute punti.
Jaan Tätte absurditaju on nauditav. Pekivargast naise loos suudab autor ühele õige totrale seigale mitu vinti peale tõmmata. Fantaasia- ja mõttelaiskusest Tätte puhul rääkida ei saa.
Et Tätte "Ristumine peateega" jookseb mitmes teatris Eestis, Lätis ja Saksamaal, siis võib autorit pidada näitekirjanduse Arvo Pärdiks. "Sillale" ei julge ennustada sellist edu, sest oma loomingulistes katsetustes on autor loobunud narratiivist ja läinud inimese hämaratele sisemaailma avarustele, kus puudub tegevuslik atraktiivsus.
Samas tuleb heameelt tunda Tätte loomingulise paleti rikastumise üle. Mis saab rõõmustada enam kui see, et autor valdab üha uusi võtteid ja laade.