TEATER Ja nüüd nad tulevad, uued laulvad ja musitseerivad näitlejad, kelle "Burattino" kuulutab värskust.
Salme kultuurikeskuses toimunud esietenduse järel on põhjust küsida, kas näitlejahakatised täitsid ära suure ja kõleda saali. Peaaegu. Päris kõigil ei jätkunud kogemust, et võita vaatajat, nii nagu tegi seda Artemoni mängiv Karol Kuntsel oma loomupärase andega.
Priit Võigemast on Burattino mis Burattino. Ta laulab ja mängib, nii et lust vaadata, kuid ka tema puhul jääb jaksu veidi väheks. Kõnekas oli laulukoht, kus Burattino püüdis publikut kaasa laulma meelitada. Ei tulnud välja, näitleja sisendusjõust jäi puudu. Küsimus on näitleja energeetikas, kas tema kehas on sisu, mis sunniks vaatama ja kuulama suures teatrikoplis. Salme kultuurimaja lava avarus tekitab õudu ka kogenud näitlejas, uustulnukast rääkimata.
Reklaam

Laulude ajal on publik pihus, kuid kaasa mängima veel ei kipu. Kui hakkasid jooksma Aleksei Tolstoi lastejutu sündmused, siis avaldus näitlejate vägi seal tegutsedes vahelduva eduga.
"Burattinoga" saab tõeks viimasel ajal palju jutuks olnud väide, et suurt lava suudetakse täita vaid koos muusikaga. Ja mis seal salata, Olav Ehala on Eesti Lloyd Webber, kes annab oma heliloominguga näitleja masinavärgile jõudu juurde. Veerandsajandi-tagused laulud kõlavad veenvalt ka täna, vedades näitemängu vapralt edasi.
Viimasel ajal teatri väikevorme viljelenud Elmo Nüganen tuleb keldrist välja suurele lavale ja ta õpilased ei vea teda alt. Nad laulavad "Burattino" ära. Ja teevad seda kõik hästi. See on näitlejapõlvkond, kellele võib olla jõukohane muusikal.
Kuigi "Burattino" on lustakas lauludega lastelugu, on siin peidus võimalus teha suurt teatrit, kus sajad lapsed ja vanemad võivad kogeda seda teatrist osasaamise suurt ja imelist tunnet, mis on heas suure saali lavastuses ühiskondlikult märksa rikkalikum kui väikse keldrisaali suures kunstis. Selles mõttes on "Burattino" väärtuslik ka tudengite esimese lavakogemusena, kus näitlejale antakse võimalus suhelda suure saaliga, mis on näitlejatöös raske ja samas väärtuslik.
Uus "Burattino" on kaasaegne nagu oli seda kunagine Noorsooteatri lavastus, kus peaosa mängis tollaste noorte lemmik Lauri Nebel. Mõlemas lavastuses on mingit elulist värskust, mille olemasolu ei seisne ainult üksikutes tänapäevale viitavates tekstivihjetes. See on suhtumiste värskus.
Osa lavastuse kaasaegsusest sisaldub selle romantilises paatoses, mida vastandatakse Nüganenile omaselt tänapäeva argi-
päevalisusele. Sel korral täidab seda paatost tõeline nooruslikkus, sest kes on siis veel laval nooruslikud kui mitte lavakooli tudengid.
Vast ainult Juhan Viidingu laulusõnad mängivad veidi vähem kaasa kui aastal 1978. Mitte et nad oleks oma tähendusest midagi kaotanud, pigem suhtuvad ütlejad ja kuulajad paljusse neis sõnades peituvasse väiksema valulikkusega. Nagu enam-vähem normaalses ühiskonnas üldiselt kombeks.
Nooruslikkus, tihe tegevus ja vaimukus teevad "Burattinost" peaaegu ideaalse koguperetüki, kus pole igav lapsel ega vanemal. Kui ainult noortel näitlejatel rohkem jaksu oleks. Aga küllap see tuleb, ka publiku võitmise saladuste õppimine vajab aega.

Esietendus

Aleksei Tolstoi/Elmo Nüganen

BURATTINO

Lavastaja: Elmo Nüganen

Helilooja: Olav Ehala

Kunstnik: Jelena Girlin

Osades: kõrgema lavakunstikooli 20. lennu üliõpilased

Salme kultuurikeskuses 28. oktoobril

Andres Laasik